Tööjõuturg on kriisis: Manpoweri üheksa päästerõngast tulevasele valitsusele
1) Tööministri ametikoha loomine
Eesti elanikkond vananeb, iive langeb, tööjõud on üheks põletavamaks teemaks ühiskonnas. Isegi kui kõik Soome kolinud eestlased naaseks kodumaale, jääks töökäsi ikka väheks. Kuna inimeste puudus on pikas vaates Eesti ühiskonna suurim valupunkt, tasuks kaaluda tööministri ametikoha loomist. Juba olemasoleva tervise- ja tööministri ametikoha vastutusala hõlmab kahte väga erinevat tohutult suurt valdkonda ega võimalda keskenduda piisavalt mõlemale teemale.
2) Uue töölepinguseaduse kirjutamine
Töölepinguseaduse "kõlblik kuni" on ammu möödas, mistõttu ei vaja seadus kosmeetilisi muudatusi, vaid täiesti uut sisu ja vormi. Peamiseks murekohaks on kaks olemuslikult vale eeldust. Esiteks eeldab seadus, et töötaja on ullike kilplane ja tööandja ahne jõmm. Valdav enamik töötajaid ja tööandjaid on siiski mõtlevad ja mõistlikud inimesed, kes tahavad omavahel kokku leppida töösuhetes, mida kilplase ja jõmmi jaoks loodud raamistik ei võimalda. Teiseks on seadus üles ehitatud manufaktuuriaegse tootmisettevõtte loogikast lähtuvalt, aga kolmveerand sisemajanduse kogutoodangust tuleb teenusmajandussektorist. Enamik töösuhteid on praeguse seaduse mõistes erandid, peaks olema vastupidi. Uus seadus peab aktsepteerima uusi töövorme, võimaldama selgelt siduda töösuhte tähtaja töö valmimise või tellimuse lõpuga, lubama leppida kokku paindlikus iganädalases töötundide arvus ning katseaja tingimustes.
3) Absurdimaigulise erisoodustusmaksu kaotamine
Mõnes Eesti piirkonnas esineb tööpuudust ja riik maksab töötutele toetust, samas mujal on tõsine tööjõupuudus. Inimeste tööle toomine ja töökoha lähedal majutamine on maksustamisel võrdsustatud palgaga ehk tööandja maksab nii transpordi kui majutuse eest sisuliselt topelt. Bussisõit tööle ei ole ju palk, preemia ega boonus?! Loomulikult maksab tööandja täna topelt ka siis, kui soovib pakkuda töötajatele teed, kohvi ja puuvilju või kinkida töötaja lapsele jõuluks kommipakki. Meie ettepanek on sellisest absurdsest ettevõtlust ja töötamise mobiilsust pärssivast maksustamispraktikast loobuda.
4) Haridussüsteemi kaasajastamine
Kui tahame, et tänased lapsed ja noored oleksid tulevikus edukad, tuleb haridussüsteemis rohkem rõhku panna loovusele, paindlikkusele ja õpimotivatsioonile. Infotehnoloogia areng ja robotid hakkavad tulevikus asendama hulka rutiinseid tööülesandeid ja see muudab inimeste töö iseloomu. Konkurentsis ei püsi see, kellel on info, oskused ja teadmised, vaid see, kes on paindlik ja kiire õppija. Ametite elutsükkel muutub lühemaks ja juba 10 aasta pärast on palju ametikohti, mida keegi ei oska täna veel ette näha. Tunnustame koolijuhte ja õpetajaid, kes traditsioonilise hariduse kõrval lapsi muutuva maailma jaoks ette valmistavad, aga haridussüsteem võiks tervikuna neile järele tulla, et anda kõigile võrdsemad võimalused tuleviku tööturul edukaks olemiseks.
5) Tasuta eesti keele õppe tagamine
Ida-Virumaal on suurem tööjõu leidmise potentsiaal, aga vähene keeleoskus on põhjuseks, miks tehakse valdavalt madalapalgalist ja vähest lisandväärtust pakkuvat tööd. On positiivne, et mõeldakse sellele, kuidas praegused lapsed saaksid kooli lõpuks kätte hea eesti keele oskuse, aga ajutist lahendust pakuks ka nende inimeste tõhusam keeleõpe, kes on juba kõik koolid lõpetanud, aga ei valda isegi minimaalsel tasemel riigikeelt. Mitte-eestlaste nutikam integreerimine on võti nii mõnegi probleemi lahendamisel, aga see eeldab riiklikult organiseeritud heal tasemele keeleõppe võimaldamist. Keeleõppe küsimus on aktuaalne ka Tallinnas.
6) Võõrtööjõud kvoodivabaks
Eestis on puudus nii kõrgelt kvalifitseeritud inimestest kui lihttöötajatest. Olukorras, kus igal aastal jääb ligi 10 000 tööealist inimest vähemaks, peaks rääkima sisserände maksimumkvoodi asemel miinimumkvoodist. Tänane kvoodipoliitika kahjustab Eesti konkurentsivõimet ja takistab ettevõtluse ning ühiskonna arengut. Kvootide vabakslaskmine ei too kaasa massiimmigratsiooni, sest võimaldab ettevõtetel tuua siia vaid inimesi, kellel on tagatud kindel töökoht ja sissetulek ning kes lähevad töö lõppedes oma kodumaale tagasi. Kui kvootidest loobumine tundub liiga radikaalne, tuleb üle vaadata kvoodi ülempiir ja lisakriteeriumid, näiteks kärpida valdkonnapõhiseid piiranguid ja palganõuet ning tagada lihtsam elamisloa pikendamine neile inimestele, kellega tööandja soovib töösuhet jätkata.
7) JOKK-skeemi likvideerimine võõrtööjõu sissetoomisel
Kuna tööjõu sissetoomise kvooti hoitakse kunstlikult madalal, on kasvanud plahvatuslikult kvootidest kõrvalehiiliv poolseaduslik võõrtööjõu äri. Idaeurooplastest hangeldajad toovad Eestisse inimesi, kelle puhul pole teada, kes nad on, kus täpselt töötavad ja maksuraha laekub (kui laekub) mõne teise riigi kassasse. Petuskeemide vähendamine on kasulik nii riigile kui ausatele ettevõtjatele. JOKK-skeemi on lihtne taltsutada kolme meetmega. Esmalt peab lasuma vastutus võõrtööjõu eest välisriigi vahendaja asemel Eesti tellijal, sest praegu ei vastuta kohalikud suurettevõtted nende juures poollegaalselt töötavate võõrtööliste eest üldse. Soomes on analoogne toimiv ja kopeeritav lahendus juba olemas. Teiseks peaks olema tööjõurendiettevõtted sertifitseeritud ning tagatud koondamisreserviga. Kolmandaks võiks kvoodipoliitika tervikuna üle vaadata, sest kui uks on paokil, kaob motivatsioon lukuaugust läbi pugeda.
8) Pensionäridele uue võimaluse andmine
Võõrtööjõud pole kaugeltki ainus tööjõukriisi leevendamise meede. Eestis on tuhandeid pensionäre, kes tahaks ja suudaks tööd teha kui neid väärtustataks, neile paindlikke töövorme võimaldataks ja neid maksudega ei karistataks. Täna toetatakse ettevõtjaid, kes palkavad tööle pikaajalisi töötuid, aga sarnased tööriistad võiks kasutusele võtta ka vanemaealiste inimeste värbamisel. Lisaks peab olema pensionäri jaoks maksusüsteem lihtne ja selge, et ta ei loobuks töötegemisest pelgalt kevadise tulumaksu juurdemaksmise hirmus.
9) Ametnike armee vähendamine
Pikalt kestnud majanduskasv on soosinud riigipalgaliste inimeste arvu kasvu. Tugevat ametnikkonda on Eestile vaja, aga lihvimisruumi on nii mõneski sektoris küllaga ja mitmeid rolle suudaks täita riigi asemel erasektor, eeldusel, et tingimused on ette kokku lepitud. Samuti ei peaks käima paksude kardinate taga erinevate riigiasutuste nõukogude liikmete ja tippjuhtkonna valimine. Tippametnike ja miks mitte ka riigiettevõtete nõukogudesse värbamise puhul on elementaarne nii avalik konkurss kui professionaalne hindamiskomisjon.
