Eesti arengu jätkusuutlikkuse kindlustamiseks on migratsioon paratamatu, kuid seda tuleb korraldada suunatult, mitte lasta minna isevooluteed, kirjutab Eesti Päevalehe veergudel EBS-i rektor, professor Madis Habakuk. „Tippspetsialistide sissetoomiseks ei tea ma paremat teed kui ameerikalik viis — s.o ülikoolide kaudu.”

Oskustöölisi peavad valima tööandjad, nendib professor. „Madala kvalifikatsiooniga ja mittevajalike erialadega inimeste sissetoomisele tuleb öelda “ei”, olgugi et see võib Euroopa Liidu tingimustes olla keerukas ja raske.”

ÜRO andmetel on Eesti elanike arvu vähenemise kiiruselt maailmas esikohal. Habakuk seletab, et sündimus vähenes eelmise kümnendi alguses kõigis endistes sotsialismimaades.

Edukate grupp oli nõus edu nimel pingutama seitse päeva nädalas ja üle kümne tunni päevas. Tulid laenud ja teatud elustiili järgimine, mis aga nõuavad nii palju, et lapsed sellesse pilti hästi ei mahu, nendib professor.

Teise gruppi paigutab autor muutuste ajal elule jalgu jäänud, kes kaotasid põllumajanduse ja tööstuse kokkuvarisemine järel töö või kelle säästud sõi rahareform. „Enamik neist täna töötab, kuid palk on kesine. Millega sa lapsi toidad, kui eneselegi ei jätku,” hüüatab Habakuk.

Kuidas siis titetegu ergitada? ”Rahalised toetused mõjutavad sündimust vaieldamatult positiivselt, on vaja arvestada vaid seda, et tuleb jälgida keskkonna muutusi ja toetusi selle järgi korrigeerida,” lausub Habakuk.

Eestis aga tekib juba viie-kuue aasta pärast töökäte puudujääk, hoiatab autor. Ta soovitab eestlastel mõelda võõrtööliste kasutamise peale. „Neid tuuakse lühikeseks ajaks, neil pole muid huve kui maksimaalselt teenida ja nad töötavad 6–7 päeva nädalas koidust ehani,” kirjeldab ta Israeli kogemust usinate hiinlastega.

Pikema aja peale ette vaadates võiks kaaluda ka kriisipiirkondade laste lapsendamist, pakub Habakuk. Küllap leiduks eesti peredes koht mõnesajale tsunami orvule, eestlaste rassipuhtusesse ei usu niikuinii enam keegi.