Esimest korda jäin töötuks 2013. aastal, kui olin 58 aastat vana. Kuuldes täna seda, kuidas meil on ikka töökätest puudus, paneb see mind mõrult muigama. Pole meil tööjõu puudust. See, mis ajakirjanduses laialt levib, on tööandjate poolt kinni makstud propaganda, õigustamaks välistööjõu sissetoomist. Välistööjõud ei nõua töötingimusi, ei nõua ohutusest kinni pidamist, on nõus töötama kaksteist tundi ööpäevas ja saama selle eest suhtelistelt väikest töötasu.

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogia erialal, töötanud 12 aastat haridussüsteemis, 12 aastat omavalitsussüsteemis. Emakeel on eesti keel. Peale selle valdan kõnes ja kirjas vene ja inglise keelt ning kõnes soome keelt. Aastaid olin tegelenud rahvusvahelise koostööga erinevaid projekte juhtides ja üritusi korraldades. Omades sellist kogemust ja vallates keeli arvasin, et töö leidmine ei tohiks olla mingi probleem.

Juba siis räägiti, kuidas tööandjatel napib keeleoskusega ja kogenud töötajaid. Kandideerisin mitmetele ametikohtadele erinevatesse ministeeriumidesse, kus vajati projektijuhte. Proovisin õnne ka mitme vähem kvalifikatsiooni nõudva ametikohaga. Tulemus oli terve aasta vältel üks ja sama: heal juhul viisakas äraütlemine, sagedamini aga lihtsalt vaikus.

Peale aastat viljatuid otsinguid maandusin Tallinna ühe taksofirma sõiduki roolis. Põhjus oli lihtne, sest saja viiekümne euroga kuus ära ei ela. Kuid ega sealgi leib kergelt lauale tulnud. Vahetused kaksteist tundi pikad ja selleks, et peale firma võetavate tasude mahaarvamist midagi ka palgaks jääks, tuli töötada kakskümmend vahetust kuus.

Pole siis ime, et taksojuhid roolis tukkuma kipuvad jääma. Mõni mees elabki autos selleks, et endale võetud rahaliste kohustustega toime tulla.

Kui nüüd arvate, et asi sellega piirdub, siis eksite. Peagi leidis see - üks suuremaid Tallinna taksofirmasid, et vaja oleks maksusid optimeerida. Leiti ka legaalne lahendus. Kõik taksojuhid sunniti hakkama FIE-deks. Seega muutis taksoettevõte end autosid rentivaks ettevõtteks. Täpsemini küll taksoseadmete- ja embleemidega varustatud autode rendiettevõtteks.

Neid ei huvitanud enam, kui palju tunde istuvad roolis nende ettevõtte logode all sõitvate autode juhid. Tähtis oli, et nö papp voolaks ja et poleks mingit vastutust. Maksud tuli nüüd taksojuhtidel endil maksta.

Seda nägu on siis euroopalik tööturg ettevõtluse poolelt tänases Eesti Vabariigis, mis kangesti sarnaneb vabatahtlikule orjaturule.

Kuhu vaatab tööinspektsioon, seda ma ei tea. Igatahes mitte selles suunas, et kontrollida tööseadusandlusest kinnipidamist. Ja mida on tal kontrollida, kui taksojuhid on FIE-d. Puhas JOKK skeem.

Tuletagem meelde, et ka ajakirjandusest on läbi jooksnud teema sellest, kui paljud töötajad ja millisel hulgal teevad tööl ületunde. Vaevalt, et nad seda väga oma vabast tahtest teevad. Pigem ikka olles valiku ees, kas teha ületunde või leida ennast mõne aja möödudes uut töökohta otsimas.

Mingil hetkel õnnestus mul siiski leida endale teine töö. Seda samuti ettvõtluses. Hiljem küll selgus, et augutäiteks, kuni omanik kolm kuud lõunamere saarel suvitab. Loomulikult osutusin ma aasta möödudes taas üleliigseks. Olin tööle võetud nimelt tegevjuhina ja omaniku saabudes osutus, et igapäevaselt on majas kaks tegevjuhti. Mitte just kõige õnnelikum variant. Nii juhtuski, et viidates majanduslikele põhjustele, tuli mind koondada. Vaatamata töövaidluskomisjoni otsusele pole ettevõtja siiani suutnud lõpparvet täies ulatuses välja maksta. Seega siis veel üks ebameeldiv kogemus ettevõtlusest ja ettevõtjaist.

Peale selle hakkasin taas tööd otsima. Otsisin tööd kuni pensionile jäämiseni.

Kas kõige eelöeldu valguses tasub veel imeks panna, miks Riigikogu valmistel sai EKRE 19 kohta. Kui olukord tööjõuturul sama moodi edasi kestab, võib oletada, et järgmistel Riigikogu valimistel on EKRE saak Riigikogus juba 40 kohta.

Liberaaldemokraatia on just seetõttu hea, et ei sea piire ettevõtte omanike ahnusele ja seda vahendeid valimata. Vahendite valik selle saavutamiseks on küll formaalselt piiratud, kuid kuna keegi seda ei kontrolli, siis on need piirangud sama hästi kui olematud.

Sama oli ka sotsialismiga, kus idee nimel olid kõik vahendid lubatud.