Viimase aasta-poolteise jooksul on tulnud palju huvitavaid uudiseid Eesti ettevõtjate tegemistest Euroopa lõuna- ja idaossa jäävates riikides. Eesti Ekspress kirjutab, kuidas olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi abikaasale Kristjan-Thor Vähile, supermodell Carmen Kassile, välis-eestlasest vanahärrale Erich Rannule ja nende kompanjonidele müüdi Aserbaidžaanis maad luksusvillade ehituseks. Nüüd on selgunud, et väidetav maatükk, kui seda üldse eksisteerib, asub vee all!

Sealsamas Aserbaidžaanis on kinni jäänud veel sajad miljonid kroonid meie suurärimeeste, näiteks Hans H. Luige ja Marcel Vichmanni raha. Täpselt ei tea keegi, kuhu raha läks. Räägiti, et osteti mingeid maid ja arendusi, aga räägitakse ka seda, et ostetud maatükid asuvad hoopiski sõjaväebaasi territooriumil. Tõde ei tea vist keegi, aga skandaal on suur ja ärimehed nii tuntud, et olukorda üritatakse klaarida kahe maa presidendi tasandil.

Mitte kaugel Aserbaidžaanist, täpsemalt Armeenias, maadleb eestlaste kadunud miljonitega investeerimispank Gild. Näiteks osteti (jälle väidetavalt!) Armeenia kullakaevanduse osakuid. Kas seda kullakaevandust üldse olemas on – taas ei ole mingit kindlust. Osa ütleb, et tegelikult osteti hoopiski uurimislube. Teised jälle lisavad, et kavalad kaukaaslased müüsid suvalist maatükki eri investoritele korduvalt.

Kõigi nende näidete ühine joon ei ole mitte luhtunud äriplaanid ja majanduskriis, vaid lihtlabane petmine, tüssamine ja alttõmbamine. Asi pole mitte ainult Kaukaasias. Ettevõtjad võivad rääkida samasuguseid lugusid ka Ukrainast, kuidas seal „investeeriti” ja maksti altkäemaksu, aga asjad ikkagi ei edenenud. Siis mindi kohalikule bossile kaebama, see lubas kõik ära klaarida, aga klaarimine tähendab Ukrainas lihtsalt seda, et pead veel ja veel altkäemaksu andma. Kõik tehingud ei lähe libedalt ka Euroopa Liitu kuuluvas Bulgaarias. Nii on kinnisvaraarendajad seal avastanud, et koos ostetud maatükkidega on kaasa tulnud ka sajad ja sajad väiketalunikest rentnikud, kellest lahtisaamine ilma määrimiseta tundub pea võimatu.

Samasugust ärikultuuri kohtab ka palju lähemal. Kui Selver lõpetas oma tegevuse Lätis, siis teatati põhjenduseks, et nad tahavad keskenduda Eesti turule. See on küll ilus suhtekorraldusjutt, kuid kurjad keeled räägivad sellest, et Selveri Läti-äri ei tahtnud edeneda seetõttu, et nad ei tahtnud või ei osanud kohalikele piisavalt altkäemaksu anda. Nii ei saanud Selver oma poodide jaoks maatükke, mida sooviti. Asjad venisid, ehitusload ei saabunud õigel ajal ja lõpuks läks kogu asi untsu.

Kes mäletab, siis varem käis hoopis teistsugune jutt. Siis räägiti, et need riigid seal lõunas ja Ida-Euroopas on täpselt samasugused nagu meie, ainult et mõni aasta oma arengus Eestist maas. Väidetavalt pidi see andma Eesti ettevõtjatele suurepärase võimaluse siin läbi-proovitud ärimudelite kordamiseks Kaukaasias, Balkanil, Ukrainas. Ärimehed, ettevõtlusorganisatsioonid ja poliitikud tuletasid meelde ühist ajalugu ja et meie, eestlased, tunneme nende kombeid, kultuuri, saame aru nende tavadest, valdame keelt ja üleüldse annab see kõik Eesti ettevõtjatele väga suure eelise võrreldes naiivsete ja pehmete lääneeurooplastega.

Miks siis ikkagi ettevõtjad ülehindasid oma teadmisi eespool nimetatud riikidest, nende ühiskondadest ja tavadest? Nagu hea kolleeg Andres Reimer naljatamisi ütleb: üks asi on teada, et altkäemaksu tuleb anda, hoopis teine asi aga teada, kellele konkreetselt anda.

Tegelikult pole asi altkäemaksus kui sellises. Pigem on tegu sellega, et Eesti ärimehed kuuluvad sellesse läänelikku ja põhjamaisesse ärikultuuri, kus ollakse harjutud avatuse, läbipaistvuse ja madala korruptsioonitasemega. See võib tulla üllatuseks (kui lehti lugeda, jääb ju mulje, et Eesti on üks maailma kõige korruptiivsemaid riike), kuid nii see tegelikult on.

Kõige korruptiivsem piirkond

Võtame näiteks regulaarsed korruptsiooniuuringud Euroopa Liidu liikmesriikides, mida korraldab Euroopa Komisjon. Viimane selline küsitlus toimus eelmise aasta septembris-oktoobris ja küsimus oli: „Kas viimase 12 kuu jooksul on keegi teilt küsinud altkäemaksu või eeldanud alt-käemaksu andmist?” Eestlasi, kes vastasid sellele küsimusele jaatavalt, oli kokku 5%. Võrdluseks: taanlasi 1%, soomlasi 3%, rootslasi 3%, sakslasi 4%. Ja veel kord võrdluseks: samale küsimusele vastas jaatavalt 17% bulgaarlasi, 17% itaallasi, 18% lätlasi ja 16% kreeklasi. Arvud ütlevad, kelle hulka Eesti kuulub.

Euroopa Liit ei tee küll uuringuid väljaspool oma piire, kuid Transparency Internationali kaudu saame võrreldavat infot ka mõne teise riigi kohta. Näiteks Armeenias vastas 43% inimestest, et on viimase aasta jooksul andnud altkäemaksu, Aserbaidžaanis oli neid 46%, Ukrainas 21% ja Venemaal 31%. Tegu on samuti 2009. aasta andmetega.

Huvitava nüansina võib märkida, et korruptsiooniuuringute järgi on Eesti elanike tegelik kokkupuude korruptsiooni ja altkäemaksu maksmise-võtmisega üpris vähene, kuid samal ajal on ettekujutus oma riigi kõrgest korruptiivsuse tasemest üldlevinud. Ehk siis oma riigist arvatakse halvemini, kui siinne olukord tegelikult on. Ilmselt on selles osa ka meediakajastuse mõjul, korruptsioonist kirjutatakse võrreldes teiste teemadega väga palju.

Nii näitavadki arvud, et kui Eesti kuulub Euroopa vähim korruptiivsete riikide sekka, siis Kaukaasia riigid on omakorda selle edetabeli lõpus. Kui rääkida kitsamalt Euroopa Liidust, siis peetakse Bulgaariat kõige korruptiivsemaks. Muuseas, Euroopa Komisjon on selles osas Bulgaarial pidevalt silma peal hoidnud, kritiseerinud ja ähvardanud kuni sinnamaani, et osa Bulgaariale mõeldud Euroopa Liidu tõukefondide rahast on külmutatud.

Paar-kolm aastat tagasi, siis kui Eestis oli kuum teema maadevahetuse skandaalid, muretses tollane Swedbanki juht Erkki Raasuke, et sellised nähtused söövad ühiskonnas valitsevat usaldust, kahjustavad ärikultuuri ja suurendavad tehingukulusid. Altkäemaksu andmist võibki käsitleda kui ühte lisanduvat tehingukulu, kuid selle lühiajalisest ja ühekordsest negatiivsest efektist on hoopis hullem korruptiivse ühiskonnakorralduse pikaajaline negatiivne mõju. Lühiajaliselt võib see tähenda lihtsalt x hulga raha kaotust ja seda, et iga äritehinguga kaasatakse rohkelt juriste, raamatupidajaid ja garantiikirju. Sellise käsitluse järgi erineb Armeenias ja Aserbaidžaanis äritegemine Eestist ainult selle poolest, et iga sammu juures pead kedagi määrima, et muidu on äri nagu äri ikka, lihtsalt tehingule lisanduvad 10 000, 100 000, miljon või kui tahes suured „lisakulud”.

Usalduse puudus närib majandust

Majandusteadlased on palju arutlenud, miks ühed rahvad on rikkad ja teised vaesed. Seletusi on mitmesuguseid ja põhjendused segunevad omavahel. Üks koolkond, nn institutsionalistid jälgivad just selliseid asju nagu tehingukulud, korruptsioon ja sotsiaalsed normid. Nende uuringute järgi ei ole korruptiivsete riikide suurim nõrkus mitte selles, et kõik tehingud on altkäemaksu võrra kallimad, vaid selles, et suur osa tehingutest jääb korruptsiooni ja usaldamatuse tõttu üldse toimumata.

Sellesama loo esimestes lõikudes toodud näited illustreerivad sellise arengu ohtu. Lühinägelik vaatleja ütleks, et paras neile Eesti ettevõtjatele: lollid olite, et rahast ilma jäite, mõni kaval armeenlane hõõrub kusagil õnnestunud tehingu puhul käsi. Kaugema tuleviku plaanis on aga kaotajad hoopiski Armeenia ja Aserbaidžaan. Eesti ettevõtjate jaoks on tegu kaotatud koolirahaga, aga nende Kaukaasia riikide ärikultuurist sõltuvalt jääb edaspidi sinna välisinvestorite raha tulemata või tuleb vähem. See tähendab, et majandus kasvab vähem, lisaväärtust luuakse vähem, palgad kasvavad vähem ja töökohti luuakse vähem.

Arvud kinnitavad seda. Näiteks on 2008. aasta seisuga (andmed ÜRO-st) Eestisse tulnud välisinvesteeringuid 16 miljardit dollarit, Ukrainasse 46 miljardit dollarit, Armeeniasse 3,5 miljardit dollarit, Aserbaidžaani 6,6 miljardit dollarit ja Bulgaariasse 46 miljardit dollarit. Kui paneme siia kõrvale ka rahvaarvud, selgub lihtne tõsiasi: Eesti pole saanud välisinvesteeringuid ühe elaniku kohta mitte mõned korrad rohkem, vaid lausa mitukümmend korda rohkem kui eespool nimetatud riigid. Sellest hiiglaslikust vahest ollakse teadlik, miks muidu ütles peaprokurör Norman Aas ühes eelmisel aastal tehtud intervjuus, et majanduskuritegude uurimine on prokuratuuri prioriteediks Eesti majandusarengu pärast – tuleb tagada kapitali turvalisus. Ainult niimoodi saab majandus kasvada.

Jutt ei käi muidugi ainult välisinvesteeringutest. Tuhanded firmad sünnivad ja äri läheb käima inimeste vahel, kes üksteist isegi ei tunne. Sellised tehingud ei ole altruism, kõik osapooled mõtlevad ikkagi omakasule, kuid neid tehakse win-win tulemuse eeldusel, eeldusel, et kokkulepped ja lepingud peavad, et tehingu osapooled võivad üksteist usaldada ja koos töötada. Paljudes riikides (näiteks Kaukaasia riikides) sünnib selliseid tehinguid harva – usaldus puudub, julgetakse ajada ainult sugulus- ja klannisidemetel põhinevat äri. Tagajärjeks, nagu öeldud, on see, et paljud perspektiivikad majandustehingud jäävad üldse sündimata,  lisaväärtus loomata ja sisemajanduse kogutoodang kasvatamata.