Olles taotlenud majutusasutusena riigi poolt pakutavaid meetmeid, peab tunnistama, et hämming on olnud väga suur. E-riigina küsitakse ikka ja jälle andmeid, millised on riigil juba ammu olemas. Milleks juba kord esitatud andmeid uuesti küsitakse jääb arusaamatuks ning nende andmete kontroll pigem suurendab lisaks andmemahule ka halduskoormust. Rääkimata siis veel ka aja- ja närvikulust, mida see ettevõtjatele põhjustab.

Töötukassa meetme korral ei suutnud süsteem näiteks töötaja isikukoodi lisamisel ise leida töötaja nime, vaid see tuli käsitsi sisestada. Ette ei andnud ka nimekirja töötajatest, kes on juba töötamise registrisse kantud, et oleks olnud lihtne märkida ära need, kellele toetust taotletakse. Samuti tuli sisestada süsteemi eraldi maksu- ja tolliameti poolt digitaalallkirjastatud tõend eelmise aasta vastava perioodi käibe kohta kuigi need andmed on ju EMTA-l olemas.

EASi kriisiabitoetuse taotlemine oli eriti frustratsiooni tekitav. Lisaks sellele, et süsteem jooksis pidevalt kokku ja oli ülekoormatud, tuli näiteks esitada bilanss ja kasumiaruanne isegi juhul kui majandusaasta aruanne oli juba äriregistrile esitatud.

Ise tuli välja arvutada 2019. aasta tööjõumaksude summa, mille ulatuses oli võimalik toetust taotleda. Lisada tuli ka lõppkasusaaja info, isegi kui see on juba äriregistrisse esitatud. Sisuliselt ei küsitud siin mitte midagi, mida riik juba ei teaks. Kas ei oleks olnud mõistlik kui kõigile ettevõtjatele, kes kvalifitseerusid, oleks juba ette täidetud taotlus nagu see on eraisiku tuludeklaratsiooni puhul ning ettevõtjal oleks tulnud lihtsalt otsustada, kas esitab selle ära või mitte?

Või siis oleks küsitud vaid neid andmeid, milliseid riigil veel teada ei ole. Tõenäoliselt oleks see hoidnud ära ka EAS süsteemi ülekoormatuse ja mitu tundi tööd ja ootamist üle 1500 ettevõttele.

E-riik, palun mõelge läbi, mis andmeid te tegelikult ettevõtjatelt vajate ja milliseid andmeid on võimalik automaatselt ette täita. Kahjuks toetuste taotlemise juures meie riik küll e-riigi tiitlit ei vääri.

Pole juba aastaid tekkinud tunnet, et peaks pärast mõne taotluse esitamist pitsi konjakit ära jooma, kuid seekord EAS taotluse puhul see tunne tekkis ja mitte rõõmu pärast, et tehtud sai, vaid närvid oli ikka üsna krussis. Olen kindel, et paljudel teistel taotlejatel samuti. Või äkki see ongi eesmärgipärane, et tee tööd ja näe vaeva ja alles siis on loota väikest päikesekiirt selles sombuses taevas. Siiski usun, et ettevõtjad eelistaksid riiki kus on vähem lisabürokraatiat.