Tuttuus Koidula piirijaam – Euroopa raud-teevärav itta – võtab vastu esimesi ronge
Reede, 20. mai päikeseline ja suviselt soe hommik läheb ajalukku daatumina, kui verisulis Koidula raudtee-piirijaama jõuab Petserist esimene kaubarong. Hommikul kella kaheksast on vanal Orava ja Petseri vahelisel raudteelõigul rongiliiklus seisma pandud, et rööpad Eesti-Vene piirist alates jupphaaval ühes liipritega maast üles kiskuda ja ära vedada. Sellega suunatakse kohalik piiriülene rongiliiklus lõplikult uhiuude, keset idüllilist loodust kerkinud ja väikese Eesti kohta ahhetama panevate mõõtmetega Koidula raudteejaama.
Teada on, et esimene rong peaks Petserist Koidula poole teele asuma kella poole kümne paiku. Seda maagilist esimest koguneb viimast lihvi saava ja parasjagu halliks võõbatava jaamahoone katuseterrassile ootama terve trobikond kiivrites ja erksates vestides mehi, filmi-, foto- ja taskutelefonikaamerad stardivalmilt käes.
Riigi Kinnisvara AS-i poolt Koidula raudteejaama projekti juhtiv Urmas Leinfeld, kes põgusalt juba 2008. aastal alanud ehitustöid tutvustab ja binokliga saabuvat rongi otsib, märgib naljatlevalt, et tegelikult peaks jaama piiriäärsesse otsa tehtud uue raudteesilla all esimest rongi ootama ka sillaehitajad. Loomulikult pole seal kedagi, kuigi selline iidne reegel on kunagi kehtinud.
Nihutati terve mägi
Kui teiste hulgas ka Koidula piirijaama ülem Paul Lupkin terrassile jõuab, tervitatakse teda sõbraliku lõõbiga: vaadaku ta ikka ette, kuhu astub, muidu kukub veel alla ja juulikuus lõplikult valmiv jaam jääb nägemata. Lupkin pole sugugi suu peale kukkunud mees ja vastab kohe nõukogudeaegse anekdoodiga. Nimelt oli partei esimees kord jälle kuskile teel olnud, kui autojuht sõiduki üle kontrolli kaotas ja teelt välja vastu puud põrutas. Nii õnnetult, et parteiboss hoobilt vedru välja viskas. Kui autojuhilt pärast küsiti, mis nüüd siis saab, ikkagi esimees on ju surma saanud, rehmas too vaid käega: „Tühja sellest esimehest – küll partei uue asemele leiab. Aga kust ma oma autole uue radiaatori leian?”
Peagi tabavad ootusärevad silmapaarid kauguses üle piirisilla rühkiva rongi. Kahel ähkival veduril on taga kuuskümmend tsisterni masuudiga, mis peaks siit peagi mürinal edasi Muuga sadamasse liikuma. „Liiga pika tee ehitasime – rong on ju nii lühike! Kellel seda pooltteist kilomeetrit vaja on?” muigab keegi. Just nii pikaks on ehitatud jaama kümme rööpapaari. Nimelt – kui Vene vedurid jaksavad vedada tavaliselt kilomeetripikkuseid ronge, siis Koidulas saab suurema veojõuga Eesti Raudtee Ameerika päritolu vedurite ehk „ameeriklaste” sappa poole kilomeetri jagu enam vaguneid veerema panna.
Edaspidi hakkavadki asjad käima nii, et Petseri ja Koidula vahel pendeldavad kaubavagunid Eesti Raudtee Venemaalt pärit veduritega ning Eesti poolel liigutatakse neid sihtkohta ja tagasi „ameeriklastega”. Venemaa pinnale neid ei lasta, sest nagu teada, Ameerika „imperialismi” eri avaldumisvormidesse ei suhtuta seal senini sugugi hästi. Või siis on need vägevad metallruunad Venemaa raudteede jaoks lihtsalt liiga rasked.
Esimese rongi saabumist saadavad ülevad ja uhked tunded. On ju selle hetke nimel aastaid määratul hulgal tööd tehtud. Selles, et Koidula raudtee-piirijaama rajamine pretendeerib tõesti Eesti sajandi ehituseks, saab veenduda, kui vaadata projekti mastaape iseloomustavaid fakte. Kogu ehitustanner oli ligi kümne kilomeetri pikkune ja laius pea sadakonnal hektaril. Piirijaama ala tasandamiseks ning uue raudteelõigu 100 meetri laiusesse ja 18 meetri sügavusse orgu viimiseks tuli ühest kohast teise toimetada terve mäe jagu ehk ühtekokku 1,8 miljonit kuupmeetrit pinnast. Ehitustööde kõige kibedamal ajal oli platsil korraga paarsada töölist ja sadakond masinat. Kokku tuli sellesse raudteesõlme enam kui 25 kilomeetrit uut raudteed, samuti uus kolmekordne jaamahoone, milles on võimalik vastu võtta ka rahvusvahelisi reisijaid. Jaama elektrooniline juhtimissüsteem on üks Euroopa moodsamaid, Schengeni ruumi vääriline on ka vaguneid läbi valgustav röntgenikompleks. Peale jaamahoone kerkivad kümne rööpapaari äärde ka tolli ning veterinaar- ja toiduameti laohoone ning tehnohoolduspunkt. Selle jada lõpetuseks võiks ära mainida ka kogu kupatuse hinna – projekti eelarve küünib ligi 70 miljoni euroni (kroonides enam kui miljardini). Veidi alla kolmandiku sellest summast käis välja riik ning ülejäänud osa panid kokku ehituse korraldanud Riigi Kinnisvara AS ja AS Eesti Raudtee.
Vene piirivalvuri valvas silm
Samal ajal kui esimene kaubarong on Koidula jaama sisenenud, on töömehed asunud Eesti-Vene piirisillal palehigis ligi kuue kilomeetri pikkust Orava-Petseri raudteelõiku 25 meetri pikkusteks juppideks tükeldama. Ligi 80 aastat käigus olnud teelõik on määratud ajalooks saama ning hakitud rööpapaare hakkab kohe ühes liipritega üles kiskuma ja vagunitele üksteise peale riita laduma spetsiaalne rong. Korraga suudab see ilmatu suur pika punase kraanaga monstrum peale võtta ja ära vedada kilomeetri jagu raudteed.
Seda, et tegevus ei toimu mitte mingis suvalises kohas, vaid piirialas, tuletavad meelde kaks raudteesilla teises otsas asuva viltuse ja ajahambast puretud puust piiriputka juures passivat Vene piirivalvurit. Kõik on nende valvsa pilgu all.
Veidi pärast kella poolt ühtteist on esimene rööpapaari jupp maast lahti tõstetud ja sellega on senine raudteeühendus Orava ja Petseri vahel jäädavalt katkenud. Vene piirijoonel katkenud rööbaste otsade juures tõmmatakse silla servade vahele liikumise tõkestamiseks tross, mis hoiatavalt neoonroosaks värvitakse.
Petserit ja Koidula piirijaama hakkab Orava-Tartu raudteega nüüd ühendama tuttuus raudteekurv. Sel neljapäeval võetakse see pidulikult käiku ning sellega tuuaksegi Tartu-Petseri ja Valga-Petseri raudteeharu ühenduskoht Petserist üle piiri Koidulasse. Kagu-Eesti raudteekolmnurga ühendamine loob omakorda eeldused reisirongiliikluse taastamiseks. Mis kuupäeval täpselt esimesed reisirongid Koidulasse sõitma hakkavad, pole majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis veel paika pandud.
Kui üles võetava raudtee läbilaskepiiriks peeti viitteist rongi päevas, siis Koidula raudteesõlme võimsuseks on projekteeritud 40 rongipaari ööpäevas. Seetõttu loodetaksegi, et Koidula piirijaama väljaarendamine muudab Eesti kui transiidimaa senisest veelgi ahvatlevamaks. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et Koidula kaudu pääseb rongiga kõige otsemat teed pidi Peterburist Kaliningradi ja vastupidi.
Viimased tööd Koidulas peavad lõpetatud olema juuli alguses. Kas rongiliiklus pärast seda ka senisest tihedamaks muutub, näitab aeg. Kurikuulsa pronksiöö sündmuste järel, kui Eestit läbiv Venemaa kaubavoog hoobilt kokku kuivas, on siililegi selge, et suuresti sõltub see sellest, kui hästi idanaaber meiega läbi soovib saada. Näiteks praegu saadetakse Petserist Eesti poole vaid keskmiselt kuus-seitse kaubarongi päevas.
Samal ajal aga hellitatakse lootust, et kaubarongide kõrval jõuab Koidulasse ka rahvusvaheline reisirongiliiklus. Näiteks on kaalumisel võimalus suunata sedakaudu liikuma Riia-Peterburi ja Tallinna-Moskva liini rongid.
Kohalikud ootavad töökohti
•• Põlvamaa kagupoolseima, umbes 1500 elanikuga Värska valla vanem Raul Kudre tunnistas, et omavalitsusel on põhjust enda territooriumile kerkinud Koidula raudteejaama üle igati uhkust tunda. Kudre sõnul on piirijaama käikulaskmise puhul kohalike kõige suuremad ootused seotud ettevõtluse arengu ja töökohtadega. „Kui täisvõimsusel töötamisel peaks jaamas tööd saama kuni 150 inimest, siis neist ligikaudu 50 võiks olla kohalikud,” hindas vallavanem.
•• Plaanide järgi hakkavad jaamas tööle nii piirivalvurid, maksu- ja tolliameti, veterinaar- ja toiduameti, Riigi Kinnisvara AS-i kui ka AS-i Eesti Raudtee töötajad. Kudre nägi võimalust, et niivõrd suure kompleksi töös hoidmiseks leiavad kohalikud rakendust eeskätt teenindava personalina.
•• Ühtlasi avaldas ta lootust, et esialgu kuskilt mujalt Koidula jaama tööl käima hakkavad inimesed võivad pikemas perspektiivis paikseks jääda ja seeläbi saab ka valla hingekiri täiendust.
Kudre viitas, et peale töökohtade ootavad kohalikud ka reisirongiühenduse loomist. „Varem polnud võimalik rongiühendust siia pikendada, kuid nüüd on selleks ju kõik vajalikud tingimused olemas,” tähendas ta.
•• Ent kohalikud tunnevad Koidula raudteejaama käivitumisega seotud positiivsete ootuste ja lootuste kõrval ka mõningast hirmu. Kartused on seotud eeskätt müraga, mille hulk võib ühes rongiliikluse kasvuga suureneda. Kui kunagi oli see tihedaima liiklusega raudteeliin, siis viimasel viieteistkümnel aastal on seal kandis olnud päris rahulik elu.
