Veljo Kalep
Seisukoht
Kas veel keegi peale minu julgeb Tshernobõli katastroofi järel rääkida tuumaenergeetikast? Olen ka nii julge, et elan Toronto idaservas, kust Pickeringi aatomielektrijaamani on kümme ja Darlingtoni jaamani 40 kilomeetrit. Oleks aeg, et president mulle oma aurahade laekast midagi otsiks.
Et tuumaenergeetika nimetamine on nõnda eriline, näeme praegusest diskussioonist Eesti energiasüsteemi erastamise teemal. Kaks riigimeest, Riigikogu liige Andres Tarand ja majandusminister Jaak Leimann väärivad minu meelest auraha tarkuse ja mõistlikkuse eest ning ma loodan, et nad edaspidi julgevad asuda tuumaenergeetika usaldajate sekka.
Tarand ütleb: "Põlevkivienergeetika taaselustamiskatse on võrreldav sooviga väljasurevaid dinosaurusi hingamisaparaadi all elus hoida." (EPL, 19.12.) Leimanni kavatsuste kohta ütleb Eesti Päevaleht nii: "Ise tahab ta hakata töötama majandusstrateegia väljatöötamisega pikema aja peale ette. Ta soovib nihutada mõtlemise horisonti ühe aasta pealt mitme aasta peale." (EPL, 21.12., "Leimann on tulemusjuht"). Tarand teeb kokkuvõtte minevikust ja vaatab tulevikku. Leimanni kohta võime öelda, et valitsuses on vähemalt üks mees, kes ütleb, et peale oleviku on ka tulevik.
Toon nende kõrvale veel kolmanda riigimehe, teadlase Endel Lippmaa. Akadeemik vastab ajalehe Postimees küsimusele tuumajaamadest, et ta "ei ole korraliku tuumajaama vastu n-ö radiatsiooni põhjustel kindlasti mitte, sest tõelised vesimoderaatoriga tuumaelektrijaamad on kahtlemata parimad - loodust saastavad /-/ nad vähem kui ükski teine elektrijaam. Aga vastu olen rahalistel põhjustel, tuumajaam on kohutavalt kallis." (21.12.).
Kanada provintsis Ontarios elab üheksa miljonit inimest - ligi viis Eestit. Kui siin on jõujaamades kokku 20 reaktorit, siis Eesti jaoks on vaja viis korda vähem - nelja reaktoriga jõujaama rajamine oleks juba mõeldav. Ontario saab oma energiast kümnendiku soojusjõujaamadest, 30 protsenti hüdrojaamadest ja 60 protsenti tuumajaamadest. Siit võiks edasi arutleda.
Eesti on oma arengus olnud alati naabritega võrdväärne või isegi pisut neist ees. Naabritel on ammu tuumaenergia.
Ontario Hydros pole 30-aastase tegevuse jooksul esinenud avariisid. Projekteerijad, ehitajad, inspekteerijad ja Ontario Hydro personal on oma koostööga kindlustanud jõujaama ohutu töö. Välja on arendatud sügavkaitse põhimõtted, mis arvestavad, et seadmete töökindluse ja inimeste võimete langus on ikkagi võimalik ja tuleb kasutada topeltkaitsesüsteeme. Ohutussüsteemid peatavad automaatselt tuumareaktsiooni mis tahes seadme rikke või mõne arvuti töökorrast väljumise korral. Kui operaatorid on võimetud kasutama tavajuhtsüsteeme ahelreaktsiooni peatamiseks, siis avariisüsteemid teevad selle nende asemel.
Et parandada rikked enne kui need põhjustavad tõsiseid probleem, selleks katsetatakse ja inspekteeritakse seadmeid ja ohutussüsteeme. Kõigest hoolimata pole Kanadagi ajakirjandus rahulik-mõistlik aatomijõujaamade teemat käsitledes. Näiteks isegi ühe ventiili asendamist võetakse nagu katastroofi. Pessimistidel on kalduvus juba seda seika pidada piisavaks põhjuseks, et likvideerida üks tuumajõujaam. See on midagi samalaadset sellega, mida juhtusin kord Tartu ülikooli vanas raamatukogus lugema - nimelt analüüsi esimesest reaktiivlennukiga juhtunud avariist. Kirjutise lõppjäreldus oli - sellistel riistapuudel pole tulevikku...
Eesti energiasüsteemi erastamistuhinast lugedes mõtlesin, et Ontario energiasüsteem nagu ka Kanada jõujaamad kuuluvad riigile. Tuumaenergeerikat korraldav agentuur AECL ehitab ka reaktoreid. Seal peetakse Eestitki võimalikuks kliendiks kaugemas tulevikus ning neile meeldiks kuulda Eesti riigimeeste seisukohtadest. CANDU reaktorite ekspordist tulenev tööhõive on Kanadale sedavõrd tähtis, et reaktorite ostmiseks on võimalik saada soodsat laenu. Võidakse ju öelda, et sellisel juhul muutuks Eesti veidi nagu Kanada asumaaks, ent ilmselt mitte sedavõrd, kui Minnesota NRG Energy puhul.
