Kohalikud suurtootjad soovivad tuumajaama ehitamist Eestis kiirendada ning saada projektis osalus ja osta tulevikus omahinnaga elektrit.

Reedel MTÜ Eesti Tuumajaama korraldatud konverents võttis luubi alla kümneid miljardeid maksva tuumajaama rahastamise skeemid, mida kasutatakse näiteks Soomes ja Rumeenias.

MTÜ nõukogusse kuuluv akadeemik Anto Raukas on öelnud Ärilehele varem, et saamatult tegutsenud Eesti Energia tuleks protsessist üldse välistada. Kohalikke investoreid koondava, Urmas Sõõrumaale kuuluva Ben Energy juhatuse esimees Marko Allikson nii siiski ei arva. „Eesti tuumajaama loogilised investorid on lisaks Eesti Energiale ja Eesti suurettevõtetele ka rahvusvahelised energiaette­võt­ted. Investeeringu maht on niivõrd suur, et see käiks kohalikele investoritele üle jõu,” räägib Allikson. „See ei saa olla Eesti Energia eksklusiivprojekt.” Võimaliku konsortsiumi loomine on tema sõnul mõeldav siiski alles pärast valdkonda käsitlevate seaduste selginemist.

Tõmmates paralleeli Rumeenia näitel, peaks iga investori osaluse suurus ühe sealse 720 MW suuruse reaktori kohta olema vähemalt 3,9 miljardit krooni. Allikson osaluse protsente veel jagama ei kipu, kuid märgib, et see võiks lähtuda elektrienergia vajadusest. „Kindlasti võiks huvi korral investeerimisvõimalust omada ettevõtted, kelle tarbimise maht on üle praeguse vabatarbija piiri,” pakub ta.

Omahinnaga elekter

Näiteks Soomes kasutatava Mankala-skeemi kohaselt saavad ettevõtted osta omahinnaga energiat, mida nad kas kasutavad ise või müüvad edasi. Seejuures on põhjanaabrite projektides osalusega sees ka Nordea pank.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on olnud energeetika asekantsleri Einari Kiseli suu läbi tööstusettevõtete võimes raha välja käia seni pessimistlik. Sootuks erinev on ka roheliste partei seisukoht, mis soovitab Toomas Trapido sõnul jätta riigi tuumajaama ehitamisest hoopis kõrvale.

Kuid suurtootjaid ei pane muretsema ainult väljavaade jääda jaama ehitusprotsessil ukse taha, vaid võimalus, et pärast vanade põlevkiviplokkide sulgemist tuleb osta elektrit sootuks kõrgemate vabaturuhindadega, kui need on seni. Näiteks maksis oktoobris Põhjamaade börsil elektrienergia 37 eurot megavatt-tunni kohta, samal ajal oli baashind Poolas veel seitsme ning Saksamaal 13 euro võrra kallim. Samal ajal plaanitakse Norra, Rootsi ja Kesk-Euroopa riikide vahele mitmeid energiaühendusi, mis seda hinnataset ühtlustavad – Põhjamaade puhul kallinemise suunas. Näiteks valmib 2014. aastal Norra ja kallima hinnatasemega Saksamaa vaheline 1400 MW läbilaskevõimega merekaabel.

Siit tekib ka küsimus, kas n-ö uue põlvkonna tuumareaktori äraootamine on põhjendatud.

„Meie pooldame kindlasti protsessi kiirendamist ning olemasolevate ja läbiproovitud tehnoloogiate kasutamist,” lausus Allikson. „Eesti on liialt väike turg, et lubada endale katsetamist niivõrd tundlikus teemas kui tuumajaama ehitus.” Tema sõnul kaasnevad uute tehnoloogiatega alati nii tehnilised riskid (ehitusaeg võib oluliselt pikeneda võrreldes planeerituga) kui ka majanduslikud riskid (esialgsed eelarved lähevad lõhki). Järgmise põlvkonna reaktori ootamine pikendab tuumaelektrijaama valmimise protsessi hinnanguliselt vähemalt kümme aastat.

Puudu jääb 25 protsenti

•• Ehkki suurettevõtjad maalivad vanade põlevkiviplokkide ja Ignalina tuumajaama sulgemise järel tekkivast Balti energiavaakumist mustades toonides pildi, räägivad nii energiamajanduse arengukava kui ka Eestiski arendatavad rohelise energia lahendused teistestki võimalustest puudujäägi katmiseks.

•• Elektriga varustuskindluse tagamiseks peaks olemasolevad tootmisvõimsused ületama nõud­lust hinnanguliselt 15 protsendi ulatuses.

•• Arvutuste kohaselt on praegu allesjäävate võimsuste ning 2020. aasta tipu­nõudluse vahe aga 25 protsenti.

•• Et tagada Eestile piisav energiavaru, tuleks rajada kuni 700 MW ulatuses uusi võimsusi.