“Kõigepealt on vajalik teha põhjalik turu-uuring, milline peaks olema Balti regiooni varustamine elektrienergiaga,” ütles Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk. “Tuumajaama ehitamine on tänapäeval eelkõige poliitilise kommunikatsiooni küsimus. Energeetikutele on selge, et tuumaenergeetikale pole ei hinna, turvalisuse ega keskkonnamõjude poolest alternatiivi, sest juba praegu on võimalik ehitada keskkonnasõbralikke tuumaelektrijaamu, kus pole probleeme kütuse hankimise ega jäätmete ladustamisega.”

Megavatt läheks maksma 3 miljonit eurot

Jaama ehituskulud sõltuvad sellest, kas on võimalik kasutada olemasolevaid Ignalina kommunikatsioone. Laias laastus võib öelda, et uue tuumaelektrijaama puhul tuleks arvestada maksumusega kolm miljonit eurot megavatt, kinnitas Okk. Kui arvestada, et uus jaam oleks sama võimas kui praegune Ignalina, oleks hind kuni 6 miljardit eurot ehk ligikaudu 90 miljardit krooni. Praegu investeerib Narva Elektrijaamad ühe megavati tootmiseks 0,5 miljonit eurot.

Oki sõnul on Eesti elektrienergiaturg nii tilluke, et pole võimalik tekitada reaalset turukonkurentsi. Isegi Balti turg on selles kontekstis üsna väike. Seetõttu võib uue jaama ehitamine koostöös osutuda praktiliseks.

Aastaks 2009 peab Leedu sulgema Ignalinas kaks 1500-megavatist reaktorit ning 2016. aastaks peab Eesti sulgema oma vanad põlevkivikatlad.

“Lähitulevikus loodetavasti allkirjastatav leping uuringu läbiviimiseks annab aluse oodata poliitilist otsust, kas osaleda ühise tuumajaama ehitusel 2005. aasta perspektiivis,” ütles Okk. “Positiivse vastuse korral oleks meil võimalus alates 2015. aastast tarbida uue tuumajaama toodetud elektrit.”

Kurtšatovi Aatomienergeetika Instituudi lõpetanud ning praegu TTÜ Küberneetika Instituudis töötav vanemteadur Jaan Kalda märkis, et kui arvestada elektrijaamade poolt atmosfääri paisatava reostuse hulka, on tuumaelektrijaama rajamine parem mõte kui soojuselektrijaama ehitamine.

Seepärast leidis Kalda, et Eesti Energia plaan osaleda seesuguses projektis on Narva jaamade praegust saastehulka arvestades igati õigustatud.

“Kui riskid on viidud võimalikult madalale tasemele ning suure hoolega jälgitakse jääkainete nõuetekohast käitlemist, on tuumaelektrijaama rajamine mõistlikum,” lausus Kalda.

Suurim oht aatomielektrijaamale on inimene

Tema sõnul on peamised riskid, et aatomielektrijaamaga midagi juhtuda võiks, seotud inimtegevusega. “Need on raskesti prognoositavad riskid, nagu näiteks diversioon,” sõnas Kalda.

Leedu pole otsustanud, kas ehitada uus tuumajõujaam.

Nõukogude Liidu ajal ehitatud Ignalina tuumaelektrijaam suleb esimese energiaploki 2005. aastal ja teise plaanide kohaselt 2009. Selleks küsitakse Euroopa Liidult vastavalt 8,3 ja 15,6 miljardit krooni. Ignalina tuumajõujaama avalike suhete juhi Inna Didzulyte sõnul ei saa Leedu riik ilma kõrvalise abita jaama sulgemisega hakkama. “Hinda ma öelda ei oska, kuid arvan, et see maksab rohkem, kui vana jaama sulgemine. Meil puudub täna elektrienergiaga varustamise strateegia pärast Ignalina sulgemist.”

Praegu ostab suurema osa Ignalina energiast Valgevene, natuke läheb Lätti, ja Eestisse üsna vähe. Gunnar Oki sõnul doteerib Leedu elektrit 1 eurosent 1kWh kohta kokku 60 miljonit eurot aastas. Kui Eesti Energia tahaks müüa oma elektrit Leetu, peaks ta tarbijale peale maksma iga kilovatt-tunni eest 1 eurosendi.

Praegu töötab Ignalinas teise energiaploki sulgemise projekti kallal spetsiaalne komisjon koos Rootsi, Suurbritannia ning Belgia ekspertidega.

Ekspert kahtleb projekti mõttekuses

AS Elcogeni juhataja Enn Õunpuu kahtleb tuumajaamade tulevikus. USA ja Saksamaa on näiteks deklareerinud, et nad ei ehita enam

uusi tuumaelektrijaamu. Põhjuseks on tihti sotsiaalne taluvus, millele lisandub ka oht keskkonnale. Kui on olemas alternatiivsed keskkonnasõbralikud ning suurema kasuteguriga tehnoloogiad, kus on võimalik sooja ja elektri koostootmine, siis kaalutakse tihti nende juurutamist, isegi kui see on kallim. Suurenergeetika tehnoloogiate arendamisel eraldab USA administratsioon üle 1 mld dollari uue põlvkonna zero-emission’i kivisöejõujaamade arendamisse, kus tekkiv süsihappegaas ringlusest kõrvaldatakse. Lisaks võib üles lugeda hulgaliselt riiklikke programme, mis toetavad tuule- ja vesinikuenergeetika arengut mitmete miljardite dollaritega.

Tuul kataks 10 protsenti

Kogu süsteemi stabiilsust silmas pidades ei saa tuuleenergia osa olla väga suur, kuid 10% Eesti vajadusest võiks ta katta küll. Kasutamata on koostootmise potentsiaal, mille puhul on võimalik kasutada erinevaid tehnoloogiaid. Selle on selgelt välja öelnud ka kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava, mille kohaselt oleks võimalik tänase Eesti kaugküttevõrgu baasil toota aastas kuni 3 TWh elektrienergiat, mis on üle 30% kogu Eesti vajadusest. Kütusena oleks võimalik kasutada näiteks turvast või maagaasi. Samuti on võimalik rakendada erinevaid tehnoloogiaid ning tulevikus ilmselt valdavalt kütuselemendil ja gaasiturbiinil põhinevaid kombineeritud süsteeme.

Tootmine pole probleem

Energia tootmine iseenesest ei ole probleem, me teeme seda nüüd ja võiksime samal moel jätkata ka tulevikus. Küsime parem endalt ausalt, kas me tahame puhast ja riskivaba elukeskkonda. Julgen eeldada, et enamik tahab. Järelikult peaks olema riigi kui rahva tahte elluviija ülesanne luua ettevõtluskeskkond, milles on võimalik toota ja konkurentsivõimelise hinnaga müüa saaste- ja riskivabalt toodetud energiat. Riigi osa peaks olema niisugusele ärile soodsa keskkonna loomine. Progressiivselt mõtlevad riigid on tänaseks erinevate meetmete nagu maksupoliitika ja otsetoetuste kaudu loonud soodsama majanduskeskkonna, et ka väiketootja saastevabalt toodetud energia oleks turul konkurentsivõimeline. Ülalkirjutatu kontekstis ja vaadates arenguid mujal maailmas tundub kahtlane, kas äriliselt tasub ennast siduda Ignalina uue tuumajaamaga, pigem tundub olevat kasulikum investeerida tulevikku, arendades taastuvat ja keskkonnasõbralikku energeetikat.

EPL