Economist kirjutab, et 2015. aasta tuleb naftatootjatele küll raske, eriti Lääneriikidele ja energiafirmadele. Aga võlgade tekkimine või protsessi aeglustumine võtab aega. Suurematesse raskustesse satuvad aga need valitsused, kes on oma eelarved teinud ainult kõrgetele naftahindadele lootes; kel pole sääste keerulisteks aegadeks; kel on nafta kõrval vähe muid sissetulekuallikaid; ja kes kulutavad suurelt sotsiaalvaldkonnale.

Mitmetel riikidel on mõned neist hädadest - näiteks Iraanil, Liibüal, Nigeerial ja Venemaal. Aga vaid ühel riigil on kogu probleemide "jackpot" - selleks on Venezuela. See Lõuna-Ameerika riik ei ekspordi pea midagi peale nafta, sel on nadid rahatagavarad ning ambitsioonikas poliitika, sh maailma odavaim kütus, mis nõuab riigilt igal aastal 12 miljardit dollarit (!) toetust.

Veel eelmise aasta viimastel päevadel julges riik ka lõpuks oma raskusi tunnistada, kui selgus, et novembriks on riigi aastane  inflatsioon jõudnud juba 63 protsendini. Venezuela keskpank kinnitas ka ise majanduskriisi jõudmist, kirjutas Reuters.

Keskpank tegi avalduse vahetult enne Venezuela uue presidendi Nicolas Maduro sõnavõttu pressikonverentsil, kus ta pidi tutvustama uusi majandusreforme. Sotsialistlik valitsus süüdistab riigi allakäigus muidugi oponente, kes mitmeid kuid tänavatel protestisid ning "OPEC-isse kuuluva riigi mainet hävitasid". Protestide käigus hukkus 43 inimest.

Economist on teinud ka graafiku (vaata SIIT), näitamaks erinevate naftariikide ootusi nafta hinnale ehk millise nafta hinnaga oleks riikide valitsuste eelarved tasakaalus. Venezuela puhul peaks nafta hind olema selleks 160 dollarit barrelilt, täna seisab Brenti toornafta hind kõigest 56 dollaril barreli eest.