Ukraina kogukonna eestvedaja nende võrdsustamisest pagulastega: see oli esimene kord elus, kui kuulsin ukrainlastest negatiivset räägitavat
"See kõik on väga kurb – need inimesed, kes tulevad siia – ja neid on palju," oli Ukraina kogukonna ühe eestvedaja Nestor Ljutjuki (36) hinnang viimastel aastatel ohtralt kasvama hakkanud ukrainlaste osakaalule siinses tööhõives.
Tema sõnul pöördub nii Ukraina Kultuurikeskuse kui ka selle juures tegutseva kiriku poole inimesi, kes tahavad abi. "Reeglina on need inimesed, keda on kuidagi petetud – nad kas tulid siia ebaseaduslikult või ei makstud lubatud raha – ja siis küsivad, et andke raha Ukrainasse tagasiminekuks või ööbimiskohta paariks päevaks," kirjeldas ta.
Nestori vend Bogdan (38) lisas, et võrreldes viie või kümne aasta taguse ajaga on abipalujate arv oluliselt kasvanud. "Neid on kümneid ja kümneid," märkis ta. Küll aga toonitas Ljutjuk, et ta usub, et Ukraina tööliste petjate hulk on tulijate arvu kasvuga võrreldes oluliselt väiksemaks jäänud.
"Nagu Nestor ütles, see on kurb lugu tegelikult. See on suur sotsiaalne kriis Ukrainas, mis tekitab ka selliseid probleeme, kus pered lähevad lõhki," märkis ta, tuues näiteks siia tööle tulnud ukrainlannadest õmblejad või ukrainlastest ehitajad, kelle lapsed ei näe pikka aega oma emasid ja isasid, sest nad saavad märksa harvem kodus käia, kui Soome tööle läinud eestlased.
Ukraina Kultuurikeskus on hätta sattunutele ka juriidilist abi andnud, et nad suudaks paremini oma õigustes orienteeruda ja otsustada, kuidas edasi minna.
Näevad Eestit kodumaana ja end Eesti kodanikena
Eestis on võõrtööjõu teemalised debatid viimastel aastatel ühe rohkem hoogu võtnud. Tööandjad kurdavad, et töökäsi pole leida, ei lihttöödele ega spetsialistide kohtadele, mistõttu nähakse just võõrtööjõust järjest suuremat lahendust. Samas on mõned poliitilised jõud, täpsemalt EKRE ühendanud teema pagulasteemaga ja lõikab sellelt poliitilist profiiti.
Näiteks on EKRE juhid Mart ja Martin Helme võrdustanud Eestis elavad ca 23 000–24 000 ukrainlast pagulastega. Lõppeva nädala alguses Eesti Päevalehe antud intervjuus märkis Martin Helme, et Ukrainast pärit tööliste kasutamine võib üks hetk päädida eestlaste vähemusse jäämisega, mistõttu tuleks neid samamoodi immigratsiooni kontekstis vaadelda.
"See oli esimest korda elus, kui ma kuulsin, et ukrainlastest midagi negatiivset räägitakse. Ma olen 38-aastane ja mitte kordagi pole keegi midagi halba öelnud – ja nüüd tuli see – see oli väga ootamatu," märkis siin sündinud ja kasvanud Bogdan Ljutjuk, kelle jaoks on Eesti tema kodumaa. "Ma armastan Eestit ja olen Eesti kodanik," põhjendas ta.
Tema vend Nestor tõdes, et omalt poolt saab ta ka aru poliitikute püüdlusest tasakaalu järele. "Ma armastan ukrainlasi, aga kui ma mõtlen, et Eestisse peaks tulema 6 miljonit ukrainlast, siis ma küll mõtlen, kas on vaja – ja selle diskussiooni käigus ma esimest korda mõtlesin selle peale – see balanss peab olema," tunnistas ta.
Eesti pärast 2014. aasta kriisi suurima abistaja
Samas Bogdani sõnul tasub ka meenutada, kui palju humanitaarabi andsid eestlased 2014. aasta Ukraina kriisi järel, kui kaheksa päevaga koguti 50 tonni sooje riideid ukrainlastele. "See oli neli rekka täit ja see oli tohutu kogus väikese Eesti jaoks kaheksa päeva jooksul," meenutas ta.
Selle käigus küsis ta annetajate käest – kelle hulgas oli ka tuntuid inimesi –, miks nad seda teevad. "Ja nad ütlesidki, et täna aitame meie teid ja homme aitate teie meid," märkis ta. Ljutjuki sõnul on tänaseni eestlaste abi Ukrainale olnud võrreldes teiste riikidega proportsionaalselt kõige suurem.
Ka rõhutas ta, et ukrainlased ei tule siia tasuta tööd tegema, vaid ikkagi palga pärast, mis aitab neil endil ja nende peredel Ukrainas ellu jääda. Ühtlasi teevad nad oma tööd hästi.
Kuigi ukrainlased on venelaste järel teine Eestis elav vähemusrahvus, moodustasid nad 2017. aasta statistika järgi 1,8% siinsest elanikkonnast, samal ajal kui siinse suurima rahvusvähemuse, venelaste osakaal oli 25,1%. Eestlased ise moodustasid kaks aastat tagasi 68,8% siinsest elanikkonnast.
