Ulatusliku hinnalanguse oht aina tõenäolisem

Majanduse järsu pidurdumise puhul võib inflatsiooni asemel näidata oma ähvardavat palet hoopis teine koll: deflatsioon ehk üldine hinnalangus.

Kui veel hiljuti näis nii Eesti kui ka kogu maailma kõige teravam probleem olevat hinnatõus, siis viimastel kuudel on inflatsioon järsult aeglustunud. Oktoobris langes see alla 10%.

Varem kogu aeg inflatsiooniriske rõhutanud Euroopa Keskpanga (ECB) juhatus on kuu aja jooksul kahel korral alandanud intressimäärasid 50 baaspunkti võrra. Detsembris ootab ilmselt ees kolmas intressikärbe.

„Tulevastel kuudel on oodata inflatsioonimäärade languse jätkumist, mis jõuab hinnastabiilsusele vastavale tasemele [mitte üle kahe protsendi, kuid selle lähedal — toim] 2009. aasta jooksul,” ütles ECB president Jean-Claude Trichet möödunudnädalasel pressikonverentsil. Põhjuseks seni inflatsiooni kütnud nafta- ja toiduhindade langusse pöördumine. Lisaks on Euroopa majandus näidanud end nõrgemana, kui varem arvati.

Euroopa majandusolukorra kohta pakub kõige ilmekama näite Volvo. Kui mullu kolmandas kvartalis sai Rootsi firma Euroopas 41 970 suurte veokite tellimust, siis tänavu sama ajaga kogunes tellimusi kõigest 115.

Eestis on inflatsioon aeglustunud sedavõrd, et paaril kuul on värsket inflatsioonimäära kommenteerivates pressiteadetes nenditud, et ilma aktsiiside tõstmise mõjuta oleks tarbijahinnaindeks (THI) kuu lõikes hoopis kahanenud. Aasta lõikes jäi inflatsioon kuni septembrini endiselt kahekohaliseks, ok­toob­riski tõusis THI mullu sama kuuga võrreldes 9,8%. Varem hinnad lihtsalt kerkisid sellises tempos, et selle mõju on siiani tunda, kuigi viimase kuue kuu jooksul on inflatsioon olnud vaid 3,1%.

Majanduse järsu pidurdumise puhul võib inflatsiooni asemel oma ähvardavat palet näidata hoopis teine koll: deflatsioon ehk üldine hinnalangus. Kui kaubad ostjate puudusel lattu kuhjuvad, peavad müüjad hindu langetama. See hakkab pitsitama ettevõtjaid, kes asuvad investeeringuid kokku tõmbama ja töötajaid koondama. See omakorda vä­hen­dab nõudlust veelgi, süvendades deflatsiooni.

USA ja Euroopa deflatsiooniohust on viimasel ajal aina sagedamini räägitud. Selle tõenäosust peetakse küll üpriski tagasihoidlikuks, kuid mälestused möödunud aegade deflatsiooniperioodidest — näiteks Suur Depressioon 1930-ndatel ja Jaapani majandusseisak 1990-ndatel — ajavad kõigile hirmujudinad peale.

Kõne alla on tulnud ka oht, et Eestigi võib sattuda deflatsioonipöörisesse. Esimestena hakkasid sellele viitama SEB majandusanalüüsid. Möödunud aastal puhkenud Eesti krooni devalveerimise kuulujutte kommenteerinud SEB analüütik Hardo Pajula sõnas tollal, et hoogsa hin­natõusu tingimustes on kroo­ni kokkuvarisemine ebatõe­näoline, pigem peaks pelgama just deflatsiooni.

„Kuigi deflatsioonirisk on hetkel väike, ei saa seda täielikult välistada,” ütleb Eesti Panga ökonomist Martin Lindpere. Deflatsiooni tekkimiseks ei piisa tema sõnul üksnes toidu- ja kütusehindade alanemisest, sest need moodustavad ostukorvist ainult ligikaudu kolmandiku, vaid vaja oleks ka hindade alanemist ülejäänud ostukorvis. Kui välismaailma tabaks pikemaajaline ma­jandusseisak, muutuks deflatsioonioht reaalsemaks. „Selle mõjudest on Eestil väikese avatud majandusena raske põgeneda,” nendib Lindpere.

Tõepoolest — raha lihtsalt juurde trükkida Eestis kehtiv valuutakomitee süsteem ei luba. Põhimõtteliselt võiks ju suurendada valitsussektori kulutusi, et sel moel majandusse raha juur­de süstida ja hindu tõusule õhutada. Siin tuleb aga mängu hulk teisi tegureid, millest kõige olulisemad on kindlasti seotud euro kasutuselevõtuga.

Kuuluvad ju Maastrichti kriteeriumite hulka lisaks palju räägitud inflatsiooninõudele ka nõuded, mis seatakse valitsussektori eelarve puudujäägile (alla 3% SKT-st) ja valitsussektori võlakoormale (vähem kui 60% SKT-st).