See muutus sai alguse juba 2000. aastate esimesel poolel, kui organisatsioonid hakkasid kultiveerima kaugtöö võimalust, soovides pakkuda sellega paindlikumaid tööaegu ja tootlikkuse tõstmist. Internetikohvikud täitusid arvutite taga nokitsevate keskendunud nägudega ja introvertsemad ei pruukinud kodukontoris võib-olla nädalaid pidžaamatki seljast võtta.

Turule tuli hulk tehnilisi vidinaid, mis võimaldasid kaugtöötajatel paremini silma peal hoida ning enamjaolt näitasid töötulemused tõesti ka produktiivsuse kasvu. Seetõttu tuli ilmselt paljudele üllatusena, kui 2013. aastal lekkis Yahoo'st ettevõtte juhi Marissa Mayeri kiri, kes pani oma töötajad ultimaatumi ette - nad kas tulevad kontoritööle tagasi või lahkuvad ettevõttest. Otsus oli seda üllatavam, et uuringud kinnitasid jätkuvalt millenniumipõlvkonna kõrgeid ootusi töökeskkonnale ja kelle silmis paindlik töögraafik kaaluks tõenäoliselt üles ka märkimisväärse palgatõusu mõnes konservatiivsemas organisatsioonis. Internetiavarustes arutleti tuliselt selle üle, kas tegemist on töötajate vabadusi piirava otsusega, mis tähendab tagasilangust töökultuuris. Tänaseks on Yahoo! eeskuju järginud aga juba mitmed suurkorporatsioonid nagu Bank of America, Aetna, IBM jt ning paistab, et kontorisse tagasipöördumise trend on laienemas üle maailma. Mis siis juhtus?

Kaugtöötaja töötab üle

Vastus on proosalisem kui võiks arvata. Kaugtööl ja vabal töögraafikul on kahtlemata omad eelised, seda eriti suurlinnades. Office for National Statistics uuringu kohaselt kulutavad näiteks Londoni töötajad iga päev kontorisse sõiduks keskmiselt 57 minutit, neist 3,7-l miljonil kulub selleks aga üle kahe tunni. Iseenesestmõistetavalt oleks seda aega võimalik kaugtööl efektiivsemalt kasutada. Kuid selgunud on ka mitmed kaugtöötamise pahupooled. Nimelt on sotsiaalteadlased ja psühholoogid jõudnud järeldusele, et kaugtöötajail on oluliselt suurem risk üle töötada ning läbi põleda.

International Labour Organisation (ILO) avaldas mullu 15 riigi töötajate seas läbi viidud uuringu, mille kohaselt kannatab tervelt 42% aktiivsetest kodukontoris töötajatest unetuse käest võrreldes 29% kontoritöötajatega ja stressi all 41% kodus töö tegijatest võrreldes 25% kontoritöötajatega. Tuleb välja, et kaugjuhtimisel tunnevad inimesed end sageli süüdi, kuna usuvad, et kolleegide arvates raiskavad nad kodus vaid aega ning töötavad seetõttu keskmisest rohkem tunde. Nad jätavad vahele lõuna- ja kohvipause, teevad tööd hilisõhtutel ja nädalavahetustel ning tegelevad vähem stressimaandavate tegevustega nagu trenn ja hobid. Pikaajalise kaugtöö negatiivsete ilmingutena on erinevates uuringutes märgitud isoleerituse tunnet ja motivatsioonipuuduse kasvu, mis avaldab viimaks mõju töö tulemustele. Just viimasega on põhjendatud ka Marissa Mayeri otsustust oma töötajad kontorisse tagasi kutsuda.

50% tööjõust vabakutselised

Siiski ei kujutaks ilmselt enamik meist täna ette tagasipöördumist süsteemi juurde, kus juhataja kontori uksel meie saabumise aegu stopperiga üles märgib. Soov suurema vabaduse järele ei ole ju kusagile kadunud. Vastupidi. Upwork and Freelancers Union prognoosib, et aastal 2020 on 50% USA tööjõust vabakutselised, kellel puudub kindel fikseeritud koht, kus tööd teha. See näitab ilmekalt, millises suunas töötegemine liigub. Ka Eestis on tööturule jõudmas põlvkond, kes on üles kasvanud startupide ja tudengiettevõtete vaimus. Need on noored, kes ootavad rohkem kui ükski varasem põlvkond, et neil oleks endal arvamus- ja otsustusõigus ning kes ei tunnista kuigivõrd traditsioonilisi rollijaotusi organisatsiooni hierarhiaredelil. Nii PwC kui JLL on tööturu trende ennustades leidnud, et tulevikus hakkavad ettevõtted kasutama lõviosas sisseostetud spetsialiste, kes jäävad palgale just nii kauaks kui konkreetne projekt või töölõik ette näeb ning liiguvad seejärel edasi järgmise tööandja ja järgmise projekti juurde. Esile tõusevad nn tööjõu allhankijad, kes pakuvad vajalikku inimressurssi. See on tulevik, kus väärtustatakse ideid ja teadmisi ning suhtlusel, mille käigus need ideed sünnivad, saab olema võtmeroll.

Coworking - ravim tuleviku tööturule

Nende muutuste tuules on juba kanda kinnitamas täiesti uus töötegemise vorm coworking ehk koostöötamine, mis annab inimestele suurema iseseisvuse, kuid pakub samas lahenduse mitmetele kaugtöö miinuspooltele. Sarnaselt traditsioonilisele kontorile on ühiskontoris tagatud elementaarsed kontoritöö vahendid alustades töölauast ja arvutist kuni kohvi, printeri ning koosolekuruumide kasutamiseni välja. Seal ei teenindata aga enam üht konkreetset organisatsiooni, vaid töökohta on võimalik rentida täiesti erinevate elualade esindajail - vabakutselistel, kaugtöötajatel ja alustavatel ettevõtjatel, teadlastel, programmeerijatel, kirjanikel, arhitektidel, disaineritel, kes saavad võimaluse ise otsustada kuidas ja millal nad tööd teevad. Eelkõige on tegemist aga just sotsiaalse kogukonnaga, kus töötavad inimesed jagavad sarnaseid väärtusi ning kes on huvitatud sünergiast ja koostöövõimalustest, mis erinevate inimestega kõrvuti töötades sünnivad.

Alates 2000. aastate keskpaigast on ühiskontorite arv maailmas jõudsalt kasvanud. 2017. aastaks oli coworkingu kontoreid üle maailma u 15 000 ning prognooside kohaselt kasvab nende arv 2020. aastaks ca 26 000ni, koondades u 3,8 miljonit töötajat. Lisaks vabakutselistele on uus koostöötamise viis populaarsust kogumas ka traditsiooniliste ettevõtete silmis - näiteks IT-sektoris, kus kollektiivi suurus on projektipõhiselt pidevas muutumises ning lühi- või pikemaajaliselt laudade rentimine on sageli paindlikum ja kuluefektiivsem lahendus, kui lasta töökohtadel kontorimassiivides jõude seista.

Väljakutse ärikinnisvarale

Iseenesestmõistetavalt pakub uus lähenemine väljakutset ärikinnisvara haldajatele, kes peavad muutunud turuolukorraga kohanema. Lühiajalised rendilepingud tähendavad suuremat ebastabiilsust ning operaatorite tööpõllul hakkavad suuremat rolli mängima hoopis lisateenused nagu internetilahendused, koristus, kolimine, kontori varustamine vajalike toodetega vm. Sektorile ennustatakse aga ka suurt kasvupotentsiaali. Colliers Groupi hinnangul moodustavad 2030. aastaks ühiskontorid ca 30% kogu USA bürooturust. Üks suuremaid ja tuntumaid operaatoreid turul on täna Wework, mis asutati 2010. aastal ja kelle tuntumate klientide hulka kuuluvad Microsoft, IBM kui mitmed nimekad startup ettevõtted. Tänaseks opereerib Wework kontoripindu 23 riigis ja 77 linnas kokku 930 000m² ulatuses ning mullu hinnati ettevõtte väärtuseks ca 20 miljardit dollarit. On märkimisväärne, et selline kasv on saavutatud vaid seitsme aastaga.

Kuigi Eestis saab coworkingut pidada veel pigem nišiteenuseks, on tegemist on ainsa valdkonnaga kinnisvarasektoris, millel on lühikese ajaga ette näidata mitmekordne kasv. Ainuüksi Tallinnas on koostöökeskuste tegevuspind kasvanud 2016. aasta 3000 ruutmeetrilt tänavu ca 6500 ruutmeetrini, lisaks on koostöökeskusi avatud Tartus, Pärnus, Haapsalus ja mujalgi. Võib olla kindel, et lähiaastatel siseneb turule hulk uusi operaatoreid, teiste hulgas plaanib rahvusvahelise Technopolis grupi seni Skandinaavias tegutsenudcoworkingu kontorite võrgustik UMA laieneda ning avada oma järgmise ühiskontori justnimelt Tallinnas.

Eesti juhid ühiskontori suhtes skeptilised

Oma magistritöös (Stockholmi kõrgem majanduskool Riias, 2018. a) uurisin Eesti ettevõtete tegelikku valmisolekut koostöökeskuste kasutamiseks. 141 kohaliku ettevõtte töötajate ja juhtidega läbi viidud intervjuudest joonistus välja, et coworkingu peamisi positiivseid tegureid (nagu koostöötamisega kaasnev suurenev kogukonnatunne, motivatsioon, innovatsioon, produktiivsus, infovahetus, partnerlussuhted jm) hinnatakse kõrgelt ning neid tegureid peetakse ettevõttete tuleviku seisukohalt väga oluliseks.

Sellest hoolimata märkis enamik vastajaist, et nad pigem ei plaani koostöötamise mudelit lähitulevikus kasutusele võtta ja selle peamiseks põhjuseks võib pidada coworkingu suhteliselt vähest tuntust Eestis - tõenäoliselt ei osata loetletud tegureid veel koostöötamisega seostada. Mujal on selle mudeli populariseerimine selge trend, millega ka traditsioonilised ettevõtted järjest enam kaasa tulevad, sest see võib nende positsiooni turul tuntavalt parandada. Kindlasti ei ole praegu õige hetk kõrvalt vaadata ja oodata, milliseks tööturg kujuneb, vaid tuleb valmis olla muutusteks, mis pikemas perspektiivis muudavad töötegemise paindlikumaks ning väärtustavad rohkem töötajat ja tema teadmisi.