Tööelu- ja suhted arenevad ja mitmekesistuvad lakkamatult. Ettevõtete laienedes sünnib keskuste kõrvale väikekontoreid, üha rohkem inimesi töötab suurest kollektiivist ja ülemustest eemal.

Eesti Päevaleht küsitles firma peakontorist kaugemal, eri valdkondades töötavaid inimesi, et välja selgitada sellise tööstiili võimalikke eeliseid ja tagasilööke.

Alljärgnevalt valik sagedamini nimetatud plussidest ja miinustest.

Eelised:

* Oled iseenda ülemus ja aja peremees. Saad töötada iseseisvalt, kellelegi iga natukese aja tagant aru andmata. Muidugi nõuab see tugevat enesedistsipliini. Igati inimlik on ahvatlus asju "lõdvalt võtta", kuid sellesse lõksu langenu käib tööalaselt kiiresti alla.

* Magusamaid ja rohkem tunnustust tõotavaid ülesandeid ei pea kellegagi jagama.

* Oled tähtsam oma sama taseme välismaisest kolleegist, kui oled oma firma ainuesindaja Eestis. Tema on ainult üks ekspert sajast, kes tegutseb juba toimivas süsteemis.

* Omaette olles on võimalik tööaega tõhusamalt kasutada - pole asjatut suhtlemist, lobisemist soodustavaid kohvipause ja niisama tühja sebimist. Rahu ja vaikus on vahel väärtus omaette.

* Suhted kõige kõrgemate ülemustega on soojemad, sest kohtud nendega harva. Igapäevastest koosolekutest kasulikumgi on firmajuhiga paar korda aastas nelja silma all vestelda, samal ajal meeldivalt lõunatades.

* Mõnikord õnnestub töökeskkonda muuta mugavamaks kui peakontoris, sest juhtkonnal pole silme ees, kui palju on sul juba tehnikat, mööblit või olmemugavusi kogutud. Kui ülemus ei tunne kohalikke olusid, on võimalik neid talle demagoogiliselt ja pisut traagiliseltki kirjeldada.

* Lihtsam on välja meelitada hüvitisi ja boonuseid.

* Isiklikku ja tööelu õnnestub paremini kombineerida. Isegi hädaolukorras kontorisse kaasa võetud laps ei sega kedagi peale sinu enese. Ja kui on vaja tööülesannete täitmise vahepeal isiklikke asju ajada, ei saa ülemus neist käikudest aimu.

Tagasilöögid:

* Kollektiivis tervikuna on raskem end maksma panna. Kui tegu on meeskonnatööga, saab meeldivama ülesande või parema positsiooni ikka see, kes on lähemal.

* Vastutus töölõigu eest lasub ainult sinul - see hoiab pidevalt pinges.

* Kolleegide ja ka ülemusega saad suhelda enamasti vaid telefonitsi. Nii võib juhtuda, et sa ei hinda olukordi adekvaatselt. Kui ülemus pöördub sinu poole pahase häälega, ei tea sa kunagi, kas oled ise milleski süüdi või jäi talle kuri toon peale eelmisest jutuajamisest.

* Oluline info, ka kuulujutud, jõuavad sinuni nihkega. Samas eeldavad peakontori töötajad, et oled kõigega kursis. Näiteks võib ülemus solvunult küsida, kas sa siis ei ole märganud, et kõik teised töötajad on juba puhkuse välja võtnud. Või ei tea sa, et enamik sinuga samas kategoorias töötajaid on vahepeal palka juurde saanud.

* Sa võid teha sama palju ja rohkemgi tööd, kuid sinu töö on ikkagi peakontori silmis vähemväärtuslikum, seega on tõenäoliselt ka sinu palk väiksem.

* üldiselt ei jõua sinuni tunnustus, küll aga kriitika.

* Kui istud kaua üksinda, lähed suhtlemisvaegusest segaseks. Inimesed peakontoris ei mõista, et sa vajad tavalist igapäevast lobisemist. Kui töötad üksinda pikemat aega, kaotad oma seltskondliku löögivalmiduse. Nii võib isegi oskus hommikul teisi tervitada ununeda. üksildus võib eriti ahistada inimesi, kellele on tähtis tunda sidet kollektiiviga.

* Sul pole võimalust oma emotsioone välja elada. Tihti polegi pinge maandamiseks vaja muud, kui üle laua kolleegile kurta - küll see oli loll klient või mis see ülemus endast õige mõtleb. Kui sellised pisiasjad hinge peale kogunevad, keeb katel ühel päeval pauguga lõhki.

* Kui töökohad asuvad väga erinevas taustsüsteemis, näiteks teised Tallinnas, sina Võrus, võib muutuda kurnavaks vastastikune mittemõistmine. Inimesed võivad väga erinevalt hinnata, kas sajakroonine teenus või ese on kallis või odav, kas mingi sündmus on tähtis või mitte. Pead pidevalt selgitusi jagama.

* Tüütu on ka ikka ja jälle inimestele selgitada, mis firmas töötad. Eriti, kui tegemist on välisfirmaga, mida mujal kõikjal juba teatakse.

EPL