Ülevaade: kinnisvaraturg üritab põhjast välja rabeleda
Positiivse poole pealt hakkab silma, et kui eelmise aasta juulis oli Tallinna korteriomanditehingute keskmine ruutmeetrihind 11 389 krooni, siis käesoleva aasta jaanuariks oli see tõusnud 13 466 kroonile.
Viimasel kolmel kvartalil on kasvanud ka kinnisvaratehingute arv: kui eelmise aasta esimeses kvartalis sõlmiti 884 korteriomanditehingut, siis neljandas kvartalis juba 1302.
Turul on üha enam liikumas „raisakotkaid“, kes otsivad rahavoogu tootvaid ning väärtuse kasvu potentsiaaliga kinnisvaraobjekte – eelkõige soomlased, kes rahastavad oste märkimisväärsel määral omavahenditest, aga ka kodumaisest pangast võetud laenuga.
Euro teeb nii optimistlikuks kui ka ettevaatlikuks
Investeerimiskeskkonda on hakanud mõjutama euroga liitumise ootus. Õnneks teeb see seni investoreid samavõrd ettevaatlikuks kui optimistlikuks, nendib ülevaade.
Pangad laenuandmisega seni turu tõusule kaasa ei aita. Eesti eluasemelaenude jääk on kukkunud 2008. aasta novembrikuise tipu 97,3 miljardi krooni tasemelt 95,6 miljardile kroonile eelmise aasta detsembris. Igakuiselt väljastatavate uute laenude maht on leidnud põhja ja jäänud 2009. aasta kestel igakuiselt 520 ja 660 miljoni krooni vahemikku.
Pangad on andnud positiivseid sõnumeid laenutingimuste leevenemise osas, kuid statistikast konkreetseid tegusid veel ei nähtu.
Olematusse laskunud hoiuste intressimäärad on tegur, mis võiks pankades hoiustena seisvat pea 160 miljardit krooni liikuma panna. Üheks võimalikuks raha liikumise suunaks teiste alternatiivide kõrval on investeeringud kinnisvarasse, nendib ülevaade.
Üürihinnad ei muutu
Üürihinnad on viimase kvartali jooksul püsinud Tallinna kesklinnas stabiilselt 80 krooni taseme juures, mis võib tähendada, et põhi on saavutatud. Järgnevaks pooleks aastaks prognoosib Goodson & Red üürihindade osas stabiilsust.
Üürituru pakkumise poolt mõjutava tegurina võivad turule tulla pankrotistunud arendusprojektide või ka teisese kinnisvaraturu elamispinnad, mille investorid hinnatõusuootuses on soetanud.
Samuti tõotab suureneda nõudlus, kuna paljude jaoks on laenutingimused siiski üle jõu käivad ning mõistetakse, et üürimine on paindlikkuse ning hinnamuutuste riski maandamise osas igati sobilik variant.
Hea tava on, et maaklertasu maksab teenuse tellija ehk korteri üürileandja. Endisest üürikorterite defitsiidiajast pärit olev komme, kus maaklertasu maksab üürilevõtja on küll visa kaduma, kuid üha enam üürnike ei nõustu vahendustasu maksma.
Üürilevõtjate teadlikkus on tõusnud ka üürikulude maksmisel. Üürnikud ei soovi maksta kinni omaniku kohustuseks olevaid investeeringuid näiteks hoone remontimisele ja parendamisele.
