Ülikonna hind sõltub kangast, kaubamärgist ja tehnoloogiast


Kodumaise tuntud kaubamärgi Baltmani ülikond maksab 3000 krooni, odavaim Brioni oma üle 30 000 krooni. Mis neil siis lõppude-lõpuks vahet on?

Nii Baltmani brändijuht Tarvo Jaansoo kui ka rätsep Marco Lerman on päri selles, et ülikonna teeb reeglina kalliks materjal, millest see on valmistatud. Teine oluline tegur on valmistamise tehnoloogia, kõige kallimate ülikondade puhul on väga suures osas tegemist käsitööga.

Samas ei ole ülikonna headust sugugi alati võimalik vaid hinna alusel määrata. Kallimatel kaubamärkidel ei ole mitte ainult tehase müügihind kõrge, vaid ka jaekaupmehe juurdehindlus on soolasem.

Jaansoo on rõivamessil näinud mitmeid tuntud kaubamärkide disainereid valimas selliseid kangaid, mis Baltmani puhul kasutust ei leiakski. Seega vähemalt masstoodanguna valmistatavate ülikondade puhul moodustub hind peale tegeliku kulu pahatihti ka inimeste kujutluses mingi kaubamärgiga seostuvast hinnakomponendist.

Materjali hinna määrab eeskätt selle koostis. N-ö rahvaülikondadel on tavaliselt tegemist villa ja polüestri seguga (tavaliselt vahekorras 60/40 või 55/45), millele mõnikord lisatakse kanga elastsuse tagamiseks mõned protsendid lükrat või analoogset kiudu. Selline Baltmani ülikond maksab kusagil 3000 krooni kandis, kallimate kaubamärkide all müüakse aga selliseid ülikondi ka 5000 krooni eest.

Täisvillane on kallim

Täisvillane ülikond on juba kallim. Täisvillase kanga sorte on aga palju. Nn uus vill (ingl k virgin wool) on kootud esma-kordse kasutusega villakiust valmistatud lõngast. Uue villa segamisel teiste vanemate villa-kiududega saadakse aga odavamat, n-ö tavalist villa.

Mõnel puhul on kanga kortsumise vältimiseks lisatud mõned protsendid lükrat vms elastset kiudu. Teiste kangaste elastsuse tagab nende kudumisviis.

Samuti sõltub hind kanga struktuurist. Näiteks struktuurne erinevate kudumistehnika-tega kootud kan-gas on reeglina kallim lihtsakoelisest kangast. Kallima riide puhul on tavaliselt lisaks ülikonna tootjale voodrile lisatud kangatootja silt.

Villase kanga kvaliteet sõltub ka lõnga valmistusviisist. Ülikonna sees peituval kangatootja sildil olevad kirjad ?Super 100S?, ?Super 110S?, ?Super 120S? või ?Super 150S? näitavad seda, mitu keerdu on lõngal ühe tolli peal. Tavalisel villasel lõngal on keerde 70?80, Super 100 lõngal aga üle saja keeru. Mida rohkem keerde, seda elastsem ja kvaliteetsem tavaliselt kangas on.

Kangastel kasutatakse ka kõikvõimalikke keemilisi viimistlusi ? kortsumise, määrdumise, ka higihaisu vastu. Kui vanasti kaitses teflonviimistlus ainult külmade vedelike vastu, siis uued nanoviimistlused jätavad ka kuumad vedelikud ja isegi õlid rõiva pinnale. Kõik see loomulikult tõstab kanga hinda. Jaansoo sõnul algab Super 150 kanga meetrihind 20 eurost (313 krooni), tavalisemal Super 100 villal on see 10?14 eurot (156?219 krooni). Lerman mainib aga kangaid, mis maksavad isegi 13 000 krooni meeter. Keskmise mehe ülikonnale kulub 3,2 meetrit riiet.

Villase kanga ostavad kõik suuremad tootjad Jaansoo sõnul põhiliselt Piella regioonist Como järve äärest Milanost põhja pool, kus asub enamik maailma tun-tumatest kvaliteetvilla vabrikutest.

Luksuslikud detailid

Lisaks pealisriidele erinevad eri hinnaklassi ülikondadel ka detailid. Näiteks nööbid on kallimatel ülikondadel plastmassi asemel tavaliselt pühvlisarvest või mõnest muust looduslikust materjalist.

Teine oluline erinevus seisneb valmistamisprotseduuris. Selles vallas on kaks äärmuslikku näidet: poes müüdav valmisülikond, mis on otsast lõpuni tehtud kujuteldavale keskmisele inimesele, ning rätsepaülikond, mille puhul rõiva lõikamine algab alles siis, kui kundelt on mõõdud võetud.

Kusagil vahepeal paikneb n-ö mõõtude järgi tehtud ülikond (ingl k made-to-measure), mille puhul kliendi mõõtmete järgi valitakse standardsete detailide hulgast sobivaimad.

Loomulikult võib valmisülikondade tootmisprotsess suuresti erineda. Eestis müügil olevate kaubamärkide puhul on aga erinevused peamiselt detailides.

Jaansoo sõnul oleks Baltika tehases võimalik lõpphinda eriliselt tõstmata kasutusele võtta nii mõnedki kallimate valmisülikondade juurde kuuluvad ?iluvidinad?, kuid praktilistel kaalutlustel seda tehtud ei ole.

Kui pintsakutel kasutada kallimate tootjate eeskujul lahtikäivaid pintsakunööpe, kaoks nimelt võima-

lus vajaduse korral käiseid sentimeetri-kahe võrra lühendada või pikendada.

Ka rätsepaülikondade valmimisprotsessi on võimalik mingil määral mehhaniseerida. Marco Lermani sõnul tehakse Londoni legendaarsel rätsepate tänaval Savile Row?l 70% ülikonnast käsitööna. Kõik nööpaugud õmmeldakse käsitsi, samuti kinnitatakse käsitsi väikeste pistetega pintsaku riide alla eri paksune tugikangas, mis tööstuslikul valmistamisel liimitakse. Vooder pannakse Savile Row?l pintsakule samuti käsitsi, alt äärest pikkade pistetega, et see ei läheks liikudes liiga pingule. Lermani sõnul on võimalik rätsepaülikonna valmistamises käsitöö osakaalu vähendada 30 protsendini.

Lerman toonitab, et rätsepa valmistatud ülikond on täpselt nii hea, kui head on selle ülikonna valmistajad ja kui palju klient on valmis selle peale raha kulutama. Kui klient ei oska hea ja tavalise ülikonna vahel vahet teha, siis ei oska ta ka rätsepalt korralikku kvaliteeti nõuda.

Ajalist vahet pole

Huvitaval kombel saab Baltikas ülikond valmis umbes sama ajaga mis rätsepa juures ? tööprotsesse on lihtsalt nii palju, et neli-viis nädalat kulub ikka. Küll on aga vahe sees ühe ülikonna peale kulutataval töö-

ajal ? kui Lermani töökojas läheb ühele ülikonnale sõltuvalt kliendi soovidest 30?35 tundi, siis Baltikas vaid poolteist.

Ennast Savile Row lipulaevaks tituleerivas Kilgouris kulub ühe ülikonna valmistamiseks üle 80 tunni. Hinnad on ka loomulikult vastavad ? odavaima ülikonna hind on ilma käibemaksuta 2450 naela (55 000 krooni). Savile Row firmade töö on reeglina siiski Kilgourist mõnevõrra mehhaniseeritum ? rusikareeglina kulub ühele ülikonnale 40?45 töötundi. Brioni valmisülikonnale kulub 18 tundi.

Kindlasti ei maksa aga uskuda idamaiseid mehikesi, kes mõne sealse linna tänaval varrukast sikutavad ja ööpäevaga rätsepaülikonda lubavad. Nii kiiresti ei ole võimalik rätsepatööna ülikonda valmis teha, tegemist on mingisuguse unifitseeritud mudeliga, mida kliendi mõõtude järgi veidi kohendatakse.

Millist ülikonda valida? Tarvo Jaansoo lähtub ülikonna valimisel eeskätt kangast. Loomulikult peab ülikond ka hästi istuma.

Lerman tunnistab mõistagi ainult rätsepaülikondi: ?Kui poes üritatakse müüa seda, mis laos on, siis rätsepa juures tehakse teile just selline ülikond, mida te soovite kanda.?

Rätsepatöökojad

Legendaarne Savile Row moondub kaubandustänavaks

?? Mõned aastad tagasi põhjustas puristide seas kära, kui James Bond hakkas sõitma Saksa autoga. Palju vähem märgati aga asjaolu, et salaagendi seljas ei olnud enam mitte Londoni Savile Row?l, vaid hoopis Roomas Brioni töökojas valminud rõivad.

?? Savile Row?le, kus veel 1960. aastatel tegutses sadu rätsepatöökodasid, on praeguseks kuulsuse toonud eluala esindavaid firmasid jäänud vaid paar-kümmend.

?? Lisandunud on küll uusi ettevõt-teid, nagu Ozwald Boateng ja

Richard James, valdavalt on aga tühjaksjäänud majad täitunud valmisriidetootjate poodidega. Rätsepakutse esindajate õnneks kuulub suur osa maju kuninganna Elisabeth II-le ning neid haldav kuninglik kinnisvarafirma teeb valdkonna ettevõtetele olulisi rendisoodustusi.

?? Ka Savile Row kuulsaimate firmade seas puhuvad muutuste tuuled. Kilgour, French & Stanbury, kelle klientide pikka nimistusse on kuulunud nii USA poliitdünastia looja Joseph Kennedy, Saudi Araabia kuningas Faisal kui ka koomik Benny Hill, kärpis oma nimest kaks viimast osa. Loovjuht Carlo Brandelli on peale valmisrõivaste toonud välja ka n-ö entry level rätseparõivad, mille tarvis võetakse mõõdud ja lõigatakse materjal valmis küll Savile Row?l, kuid õmblustöö tehakse mujal.