Alfred Nobel kirjutas 1895. aasta 27. novembril, aasta enne surma, alla oma kuulsale testamendile. Ta märkis oma testamendis, et suur osa enda varandusest (toona 31 miljonit rootsi krooni, täna 1,7 miljonit) annab ta fondile, mis peab selle investeerima kindlatesse väärtpaberitesse.

„Selle investeeringu pealt saadav kasum tuleb jagada igal aastal neile, kes on inimkonnale kõige suuremat kasu toonud," oli testamendis kirjas.

1900. aastal loodud Nobeli Fond on niisiis mõeldud preemiarahade haldamiseks. Alfredil oli raha vendade Roberti ja Ludwigi naftaäris Aserbaidžaanis, Bakuus. Tal õnnestus oma raha sealt kätte saada ning sellega pandigi fondile alus.

Fondi ülesanne on ka auhindade jagamisega seotud turunduse pool, on ka administreerimiskulud. Võitjate valikuga ei ole fond kuidagi seotud. Paljuski ongi see sarnane tavalise investeerimisfirmaga - see investeerib Nobeli jäetud raha üha edasi, et luua oma tegevusele soliidne rahaline baas. Nobeli fond on Rootsis vabastatud maksudest (alates 1946. aastast). 1953. aastast alates on neil USAs vabastus investeeringutega seotud maksudest. Alates 1980ndatest muutusid fondi investeeringud tulusamaks ning täna on selle maht üle 415 miljoni euro.

Algselt, 1901. aastast, hakati Nobeli preemiat välja andma järgmistes valdkondades: keemia, kirjandus, rahupreemia, füüsika ning psühholoogia või meditsiin. Majanduspreemiat hakati välja andma Rootsi Keskpanga initsiatiivil alates 1968. aastast. Seega jagatakse erinevaid preemiaid igal aastal välja kokku kuus.

Kui laureaate on kaks, siis jagatakse raha nende vahel. Kui neid on kolm, siis on auhindu jagaval komiteel õigus anda summa välja võrdsetes osades või otsustada, et poole rahast saab üks inimene ning teised saavad veerandi summast. Tavaline on see, et võitja annetab saadud raha teadusele, kultuurile või muul moel inimkonnna hüvanguks.

Vaata järgnevatest tabelitest, kuidas on auhinna suurused ning fondi maht alates algusajast muutunud. 1975. aastast hakati avaldama fondi mahtu.

Tabeli suuremaks vaatamiseks kliki sellel: