Üllar Hinno: Hetkekasu või visioon kinnisvarapoliitikas?
Jah, muidugi meeldib neist enamusele visioon olla poliitikamaastikul edukas aastakümneid, kuid tegelikkuses elatakse valimistest valimisteni. Näiteks tuleb tublil poliitikul oma lühikese ametis olemise aja jooksul teha kindlasti mitmeid otsuseid detailplaneeringute osas. Vastukaaluks lühikesele võimul olemise ajale mõjutab otsus meie kodulinna arengut kogu meie eluea jooksul, pigem kauemgi. Seega peab selle otsuse tegema inimene, kelle saatus on juba aasta või paari pärast jälle rahva kätes. Millest lähtudes sünnib siis see otsus, mis muudab meie elukeskkonda vähemalt aastakümneteks? Sooviksin südamest, et see otsus tuleks siirast soovist teha õigeid asju ning seda just pikemas perspektiivis.
Poliitiku otsus
Kuidas siis ikkagi sünnib otsus? Millest mõtleb tubli keskmine poliitik. Olen enam kui kindel, et esmasel kohal on reiting. Kuidas ma küll peaks otsustama, et minu populaarsus kasvaks või vähemalt ei kahaneks? Peaasi, et mingit jama ei tuleks. Kinnisvaraarendusele see vastu eksisteerib reeglina alati piisav kogus rahulolematuid. Ühed tahavad teed, teised muruplatsi ja kolmandad hoopis maja! Arusaadav, et äriettevõtte eesmärk on teenida kasumit ning suuremahuliste, liiatigi veel osaliselt sotsiaalse otstarbega vanade hoonete kordategemisel kahjumi vältimiseks tuleb enamasti midagi juurde, kõrvale või peale ehitada.
Poliitiku elu teeb veel raskeks otsustamise mehhanism. Oma poliitiliste oponentide seisukohtadele peab ju põhimõtteliselt vastu olema. Opositsioonis olles teab iga poliitik une pealt, et koalitsiooni tehtud otsused on alati valed. Sellest raudsest reeglist püüavad eriti kasu lõigata just nooremad või vähemtuntud poliitikud, kes iga hinna eest loodavad pildile pääseda. Konflikt müüb ja telekaamerad tulevad kohale.
Peale valimisi kaob tavaliselt ka aktiivsus, mille parim näide tuleb Tallinnast Sakala näol. Kui paljudele poliitikutele see hoone tegelikult korda läks? Korra eetrisse ja täna on hoone unustatud-lammutatud. Varsti on jälle valimised ning ei saa salata, et nii staažikatel poliitikutel kui noorpoliitikutel on taskus juba nimekiri projektidest, mille takistamise nimel matrossovlikult dzotile viskuda. Naljakas on näha mõnda poliitikut kõvasti võitlemas volikogus enda poolt kinnitatud lähteülesande ja detailplaneeringu vastu.
Ja muidugi isiklik kasu. Olen varasematel aastatel kuulnud hulgaliselt legende, kuidas üks või teine projekt pidurdub totaalselt, sest mõni oluline poliitik juhtub elama naabruses. Kui ehitis ei ole otseselt minu huvides, siis on ta minu huvide vastu ja seega ka linna huvide vastu. Ehk veel on kohata mõttemaailma - linn, see olen ju mina.
Tahan tarku otsuseid
Esmalt loodan, et otsustajatel on piisavalt hea ettekujutusvõime. Ei, mitte muinasjuttude vestmiseks, vaid tulevikuarengute tajumiseks. Kõikide meie linnade keskuste lähiümbrus oli veel kaks inimpõlve tagasi lage maa. Täna kutsume lähivaldade arendusi irooniliselt põllupealseteks, kuid 20-30 aasta pärast on tõenäoliselt nendestki saanud vaiksed kõrghaljastusega linnaosad.
Suure pildi tabamiseks ei tohi unustada peamisi reegleid. Kõikide linnade arengu kohta ütleb üldplaneering, et vältimaks valglinnastumist tuleb linnakeskkonda tihendada. Jutt täiesti õige, sest valglinnastumine oleks linnale ja seega ka kõigile meile, kui maksumaksjatele oluliselt kallim – majade maksumus on köömes võrreldes muule elukeskkonnale ja vajalikule infrastruktuurile tehtavate kulutuste kasvuga.
Muidugi ei pea me aastatega kujunenud elukeskkondi uisapäisa lõhkuma hakkama, et uuele teed rajada. Aga vähemalt seda tahaks, et otsuste tegemisel prevaleeriks needsamad põhimõtted, mitte isikliku kasu motiivid, millest eespool juttu oli. Olgu kuidas isiklikul tasandil on, kuid linna jaoks peavad otsused lähtuma linnale parimast. Mitte koalitsioonist või opositsioonist, reitingust või omakasust.
