Näiteks erinevad igakuised sissemaksed III samba pensionifondi vene- ja eestikeelsel kliendil keskmiselt 10 euro võrra kuus ja kogutud pensionivara erineb peaaegu 1000 euro võrra, vahendas pank.

Märgatavalt erinevad ka venekeelsete klientide II samba pensionifondide strateegia valikud, mida iseloomustab väiksem valmidus oma investeeringutega riske võtta ja suurem konservatiivsus. Näiteks vanuserühmas 46–60 eluaastat valib konservatiivse II samba pensionifondi 40 protsenti venekeelsetest pensionikogujatest, kusjuures eestikeelsete kodanike seas ulatub see protsent vaevalt 30 protsendini. Suurt erinevust on märgata ka teistes vanuserühmades. 

SEB elu- ja pensionikindlustuse juhatuse esimees Indrek Holst sõnul on saadud andmed Eesti venekeelsete elanike kohta kõnekad ja annavad märku sellest, et pensionikogumisse suhtutakse suurema umbusaldusega või ei võeta pikaajalist kogumist tõsiselt. 

"Ilmselt on venekeelse elanikkonna madalama säästmisaktiivsuse põhjuseks vähene informeeritus ja nõrk teavitustöö. See kõik viib tulemuseni, kus inimene ei pea vajalikuks või õigeks oma pensionile lisa kogumist ja see omakorda võib omada pikema aja jooksul negatiivset mõju venekeelse elanikkonna elukvaliteedile pensionieas. Pikemas perspektiivis võime olla silmitsi olukorraga, kus üks rahvusgrupp on vähem kindlustatud kui teine," lisas ta.

Samas saab selgelt eristada kahte gruppi: need, kes koguvad pensioniks regulaarselt ja need, kelle kogumine ei ole järjepidev. Vastavalt statistikale ületavad regulaarselt koguvate venekeelsete klientide varad nende omi, kes regulaarselt ei kogu. 

Kui tuua võrdluseks vastav eestikeelse järjepidevalt ja mittejärjepidevalt pensionisääste koguva elanikkonna vahe, siis protsent on 37 protsenti  ehk 4 korda väiksem kui venekeelse elanikkonna seas. See viitab, et inimeste distsipliin oma tuleviku nimel säästa on habras ning mitte-regulaarne kogumine on koheselt tunnetatav lõplikus pensionivara suuruses. 

Märgatav käitumisvahe eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel võib viia sissetuleku suuruse küsimuseni. Samas joonistab statistika teistsuguse pildi: Ida-Virus, kus elab üle poole riigi venekeelsest elanikkonnast, on maakondlik palgatase kõrgem kui paljude teiste maakondade elanikel. 

"Eestis valitseb selge trend, et riigi tõmbekeskustes Tartus ja Tallinnas on elanikkonna palgad keskmiselt 20 protsenti suuremad kui maakondades, hõivates keskmises palgatabelis 1. ja 2. koha. Käesoleva aasta keskmine aga näitab, et Ida-Virulaste palgatase on riigis 4. kohal. Liites selle kõrvale Harjumaa venekeelsete elanikke keskmist sissetulekut, ulatub meie valitud sihtgrupi palgatase Eestis kõvasti üle keskmise ja seega ei tohiks täiendav kogumine jääda vähese sissetuleku taha," selgitas Holst.

„SEBle on esmatähtis tunda oma klienti – tema vajadusi ja võimalusi,“ jätkab Holst. „Uuringust saadud andmed suunavad meid tegema veelgi rohkem koostööd venekeelsete klientidega. Kuigi infomaterjalide kogus eesti ja vene keeles on olnud samaväärne, siis võib olla vajavad kõik ühiskonnas kasutatavad kanalid põhjalikku ülevaatust selleks, et jõuda paremini oma sõnumitega Eesti venekeelse kodanikuni.“

Euroopa sotsiaalkoodeks sätestab, et minimaalne pension peaks moodustama 40 protsenti kodaniku viimasest pensionieelsest sissetulekust. Eesti keskmise pensioni suhe netopalka on viimastel aastatel püsinud selle näitaja lähedal, kuid võrreldes teiste EL-i riikidega on see üks madalamaid. 

Euroopa Liidu keskmine asendusmäär ulatub ligi 65 protsendini ja Eestil on selle näitajani veel pikk tee minna.