Ümera mees Taska

 (4)

Kristian Taska pani filmi oma raha Sel suvel algavad uue filmi võtted
Kristian Taska, keda sõbrad Krisiks kutsuvad, on noor, võib-olla liiga noor, et mõni vanem kala teda tõsiselt võtaks. Vähemalt enne “Nimed marmortahvlil” linastumist ja selle edu kinolinal.

Elmo Nüganen ei tundnud enne filmi tegemist Kristian Taskat. “Stsenaariumi kirjutamise käigus õppisime teineteist tundma, harjusime teineteise töömeetodiga ja respekteerisime seda. Meie koostöö aluseks kujunes sõnatu kokkulepe – kõiges, mis puudutab loomingulisi küsimusi, on lõplik sõnaõigus minul, turundusküsimustes aga temal. Nii mitmelgi korral ütlesin talle: “Kris, seda on vaja!” - ja rohkem me sellest ei rääkinud, kuigi ma tajusin, et ta ei pruugi sellega nõus olla. Püüdsin ka ise sellest kokkuleppest kinni pidada.”

Kristian Taska jõudis juba pikka aega vindunud projekti “Nimed marmortahvlil“ juurde Riina Sildose, Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) juhatuse esimehe kaudu, kes pakkus seda teha. “Tol ajal polnud ma eesti filmi suhtes eriti positiivselt häälestatud,“ naeratab Taska. “Kuid raamat “Nimed marmortahvlil,” perekonna reliikvia, mis vanavanaisa poolt nahka köidetud seisis kodus raamaturiiulis aukohal, pani mu mõtted liikuma.”

“Ta suudab panna inimesi uskuma oma esialgu hulludena tunduvatesse ideedesse ja ka neisse energiat süstida,” iseloomustab Taskat Riina Sildos. “Teda kui noort tootjat eristab vanamatest ametivendadest helesinine unistus maailmaparandamisest.”

läks maksimumi peale. Taska võttis asja tõsiselt ning otsustas välja minna maksimumi peale, hüljates kohe mõned varasemad plaanid, mis nägid ette odava poolfabrikaadi tootmist. See eeldas aga ligi 19 miljoni krooni kokkuajamist.

Eesti Filmi Sihtasutus eraldas Taska Filmile 9 miljonit krooni, kultuuriministeerium andis 2, kaitseministeerium 1 miljoni, Eesti Kultuurkapital 0,5. Soomlased lisasid 3,5 miljonit. Seejärel tuli pöörduda sponsorite poole.

Huvitaval kombel ei kiru Taska seda perioodi, vaid ütleb rõõmsalt, et enamik ettevõtjatest olid väga mõistlikud. Jüri Käo, Viktor Siilats, Hannes Tamjärv, Toomas Vaarman, Tarmo-Jaan Tõeleid ja Rein Reile on esimesed nimed, kes Taskale meenuvad. “Otsisin toetajaid, kes saaks oma põhitöö või teenusega toetada. Viktor Siilats viis meid garaaĻi, näitas paari minibussi ja auto poole ning ütles, et ajage siis nendega oma asja seal Lõuna-Eestis.“ Olerexi juht Toomas Vaarman andis 200 000 krooni eest kütust. Ärimehi võlus teema ja pealekauba andis Taska neile ausõna, et film tehakse korralik. “Mitte nii, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.

Kindlasti mõjus neile ka Soome partneri juuresolek ja Elmo Nüganeni nimi.“ Taska ainukeseks tõsisemaks takistuseks oli tõestada nii Eestis kui ka Soomes, et Eestis osatakse korralikku filmi teha.

Palju on räägitud ka Taska enda rahast, mida ta sisse pani. “Jah, ma pole küll nii rikas, et laduda paar miljonit lauale. Minu osa oli pigem see, et ma suutsin teatud makseid nii kaugele nihutada, et maksame neid praegu piletilevist laekuvate summadega. Kui ei oleks neid rahasid laekunud, siis jah, minu Kadrioru korter oleks läinud oksjonile.“ Kokku oli Taska garanteeritud makseid üle kahe miljoni krooni. Taska riskis ja tol ajal oli tal kõhe tunne. Täna peab ta omafinantseeringut väga heaks kokkuhoiupoliitika aluseks, mis igal hetkel kuklasse hingab. “Ma arvan, et raiskamine ja ka halbade filmide tegemine tuleb tihti sellest, et jagaja jagab võõrast raha.“

meeldib kõigile. Elmo Nüganeni kutsumise üheks põhikriteeriumiks sai Taska hinnangul asjaolu, et Nüganenil on oskus teha asju, mis meeldivad nii publikule kui ka kriitikutele. Kohe algusest peale pani produtsent vaatajate arvu maha: “Nimed marmortahvlil” peab saama vähemalt 100 000 vaatajat. “Ega peale meie seda vist keegi ei uskunud, et selline number võiks kokku tulla.“

Vilja Palm, Kanal 2 endine programmijuht, ütles, et temal on jäänud koostööst head mälestused. “Ja minu arvates oli väga tähtis, et võib-olla noorusest, võib-olla kogenematusest, kuid tema vaatas asjadele alati positiivselt. Kui vanemad produtsendid alustasid tihti projekti negatiivsete toonidega, et seda on raske teha, ja seda ei saa, siis Kris ajas ikka oma rida ning leidis, et kuidagi ikka saab.”

Taska oli üllatunud, kui film tõi esimese kuu lõpuks 110 000 vaatajat, ja samamoodi negatiivselt üllatunud, kui teise kuu lõpuks oli vaatajaid kogunenud veel 27 000. “Seegi on kogemus ja nii see maailmas käib. Film teenib oma suured rahad esimese paari nädalaga.“

“Mulle tundub, et teda on saatnud elus n-ö miljonäripojalik iseenesest mõistetavus, mis ilmselt saadab teda praegugi,” ütles TV3 programmijuht Jüri Pihel, kes tegi tükk aega tagasi Kristian Taskast Eesti Televisiooni noortesaatesse pika portreeloo. “Ma arvan, et ta oli 15-aastane, kui ta suutis Tallinnfilmis endale välja rääkida kõik võimalused, et teha nukufilmi. Rahad, tehnika ja muu sina juurde kuuluv. Ja mis imestama pani, ta pidas seda loomulikuks, ta ei küsinud endalt, miks mina.”

Tänaseks on film “Nimed marmortahvlil” Eesti poole rahaline külg nullis, võlad saavad makstud ja ka turunduskulud on osaliselt kaetud. Kinos on film teeninud 6 miljoni krooni ringis, millest Taska firma saab 2,5 miljonit.

Taska kohtub Nüganeniga jaanuari lõpus, et teda natuke tagant utsitada. Ta on veendunud, et Nüganen võiks lavastada veel ühe rahvusliku suurfilmi. “Üheks ideeks on teha film Ümera lahingust, Mait Metsanurga romaani alusel. Rahva seas on sellel lahingul oma legend: “Ümera mehed” on kõnekäänuks saanud ja see on eestlaste üks suuremaid võite, mis aitas tol ajal sakslaste edasitungi mitu aastat peatada.”

Tiivustatuna “Nimed marmortahvlil” edust, on Taskal mõttes järgmise filmi plaanid. Film läheb tootmisse suvel, tegemist on psühholoogilise põnevuslooga, millel on moodne pildikeel. Teemaks on inimeste hirmud: et mind ei armastata, et mul ei ole raha, et ma kardan vägivalda; kõik need paariad, mis ümbritsevad meid igapäevaelus. Ja kuidas neid võita. Moraal on selles, et ise peab tugev olema ja kui sa ise ennast ei aita, ei aita sind keegi.

Taska hindab inimestes headust. “Tegelikult ongi inimestes ainult üks asi, mida saab hinnata: kas nad on head inimesed või ei ole. Või pigem kas inimene püüab heaks saada. Sven Grünberg ütles mulle, et rumal inimene ei saa olla hea inimene. Mina vaidlesin talle veel vastu, et kuidas ei saa, kasvõi legend lihtsast vene inimesest, kes hea ja avara hingega. Grünberg ütles lihtsalt, et kui sa oled rumal, võid oma headusega teha halba. Ja vastupidi, kui sa oled n-ö tark, kuid teed halbu asju, siis oled tegelikult rumal. Tark ei taha teha kellelegi halba.”

“Eks ma selle poole vaikselt püüa,” ütles Taska lõpuks.