Sellega ei saa kuidagi nõustuda, et ideid, kuhu investeerida, pole. Muidugi on mugavam võimaliku laenuvõtmise teemalisi küsimusi pareerida väitega, et kuna pole ideid, siis pole ka mõtet laenuvõtmise üle arutada. Mina väidan, et riik peaks justnimelt ärgitama arutelule, millistesse sektoritesse ja projektidesse täna enam panustamine, looks majanduskasvu ja oleks käsitletav investeeringuna.

Ma võin omalt poolt mõned mõtted välja pakkuda, kindlasti ei ole see nimekiri ammendav. Üks variant oleks panustada võlakirja raha suurtesse taristu projektidesse nagu aastaid räägitud ja vaevaliselt edeneva Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine, aga miks mitte ka veelgi tihedama liiklusega Tallinna-Pärnu suuna ette võtmine, konverentsikeskuse rajamine või suuremahulisem Nõukogude ajal ehitatud korterelamute rekonstrueerimine.

OECD parema elu indeksis on eluaseme mõõdikud Eesti jaoks üks probleemsemaid komponente, meie elamufond on iganenud ja vajab jõulisemat riiklikku sekkumist, kui suudab seda täna Kredex Euroopa Liidu vahenditega. Lisaks on TTÜ teadlased välja arvutanud, et kui elamuid rekonstrueeritaks aastas 330 miljoni euro eest, millest riik panustaks kolmandiku, looks see aastas ca 5600 töökohta ja riigi poolne panus laekuks mõne aja pärast täiendava maksutuluna tagasi.

Turism, sh konverentsiturism ja äriturism on Eesti üks olulisemaid (eksportivaid) majandusharusid. Kui me soovime, et lennuliiklus Eestisse tiheneks, kasvaks hotelli- ja restoraniäri, siis turismi edendamine on üks peamisi võtmekohti. Seega on vaja panustada korralikku konverentsikeskusesse, et olla konkureerimisvõimeline näiteks võrreldes Soomega.

EAS ning MKM viisid 2013. aastal läbi Eesti kui konverentsisihtkoha potentsiaali uuringu. Selle kohaselt jääb keskuse puudumise tõttu realiseerimata ca 50 suure konverentsi toimumine Tallinnas, tulemata jääb 20 000 lisaturisti, olemata 60 000 ööbimist ja ligikaudu 20 miljonit täiendavat tulu. Ühtlasi lisanduks ligi pool tuhat töökohta.

Ideid on, julgust ja tahet jääb aga puudu.