USA indiaanlased võtavad tulu hasartmängudelt ja energeetikalt
Kui veel kümmekonna aasta eest kippusid haritumad ja jõukamad indiaanlased esimesel võimalusel reservaatidest pagema, ei ole neil viimasel ajal sageli selleks põhjust ? põlisameeriklaste sekka kuulumine võib üpriski tulus olla. Näiteks Oklahomas elava komantsŠi hõimu pealik on Harvardi haridusega, hõimu finantsjuht aga oli varem kaitsetööstusettevõtte eesotsas.
1987. aastal otsustas USA ülemkohus, et osariikidel pole õigust keelata hasartmängude korraldamist indiaanireservaatides. Aasta hiljem võeti vastu ka seda tegevust reguleeriv föderaalseadus. Las Vegase kasiinoärimehed kulutasid küll miljoneid seadusandjate moosimiseks, et tärkavaid konkurente alla suruda, kuid edutult.
Kabelimats kultuurile
Osariikide seadused piiravad siiski mingil määral indiaanikasiinode tegevust, nii on vaid umbes kahel kolmandikul Ühendriikide 563 föderaalselt tunnustatud hõimust võimalik hasartmängudest kasu lõigata. Osa indiaanlasi (näiteks navahod ja senekad) aga ei soovi ise hasartmänguäriga tegemist teha, kartes, et see võib anda kabelimatsu niigi kiratsevale hõimukultuurile.
2004. aastal tegutses USA-s 367 indiaanlaste kasiinot kogukäibega 19,4 miljardit dollarit. Neist 15 suurima käive oli kokku 7,2 miljardit dollarit (ehk 37%), 55 suurema kasiino käive aga moodustas pea 70% kogutulust. Enamik suuremaid kasiinosid paikneb Ühendriikide tihedalt asustatud piirkondades ida- ja läänerannikul.
Näiteks 180 liikmega San Manueli hõimule kuulub kaks hektarit tasast maad ja 280 hektarit mägist pinda San Bernardino mäestiku jalamil. Seal paikneb ka nende kasiino, kus töötab poolteist tuhat inimest. Kasiinorahadega on rajatud kõrvale luksushotell ja kaubanduskeskus ning mineraalveetööstus.
Üks esimesi kasulõikajaid oli pekvoode hõim. Iseasi, kui suur nende seos indiaanlastega üldse on. 17. sajandil tõrjuti pekvood valgete sisserändajate poolt 810 hektari suurusesse reservaati praeguse Connecticuti osariigi lõunaosas. Sajandite jooksul aga kuivas reservaadi maa-ala kokku. Kui reservaadi viimane elanik Eliza Plouffe 1973. aastal suri, oli maid järel vaid umbes 80 hektarit.
Rikkaim hõim
Plouffe?i lapselaps Skip Hayward, kelle soontes pekvoo verd voolab vaid kuueteistkümnendiku jagu, põrus nii baaripidaja kui ka jutlustajana ning otsustas 1980-ndatel indiaanlaseks hakata. Kasutades George Washingtoni allkirjastatud seadust, mis keelas indiaanlaste maade müügi ilma föderaalvalitsuse loata, sundis ta USA valitsust ostma kokku pekvoode reservaadi maad nende praegustelt omanikelt ja andma need üle ?hõimule?, mille ta pani kokku oma sugulastest. Lisaks suutis ta vastupunnivalt riigilt välja nõuda hulgaliselt abirahasid.
1992. aastal asutas hõim Foxwoodi kasiino, mis oli tollal ainus Uus-Inglismaal, vaid mõnetunnise bussisõidu kauguse New Yorgist. Aastaga kasvas see maailma suurimaks, käibega üle miljardi dollari.
Pekvoo hõim oli möödunud aastaks paisunud ligi 800-liikmeliseks. Nüüdseks pole pekvoodel küll enam oma piirkonnas kasiinomonopoli, USA rikkaim hõim on nad aga tõenäoliselt praegugi. Nende ajalugu ja kunsti saab imetleda veerand miljardit dollarit maksma läinud muuseumis.
Teine indiaanlaste sissetulekuallikas, maavarad, näib kasiinode kõrval tagasihoidlik. 2004. aastal teenis 41 hõimu kokku 400 miljonit dollarit nafta, maagaasi ja kivisöe kaevandamise õigustelt.
Oma elektrijaam
Mitmel reservaadil on ka oma elektrijaam, mis annab indiaanlastele tasuta elektrit ja müüb seda ka reservaadist välja. Üks selline on näiteks Mohave genereerimisjaam Nevada lõunaosas hopi ja navaho hõimude aladel, mida opereerib Southern California Edison. Mohave on tüüpiline indiaani reservaatides paiknev jaam ka selle poolest, et on juba aastaid raskustes saastenormide täitmisega. Nii ähvardabki föderaalvalitsuse seda sulgemisega.
Seepärast plaanibki osa hõimusid minna üle taastuvate energiaallikate, näiteks tuule- või päikeseenergia kasutamisele. Seni paikneb ainuke indiaanlastele kuuluv tuuleturbiin Rosebudis Lõuna-Dakotas, kus siuu hõim varustab selle abil Ellsworthi lennuväebaasi.
Puhtaverelisi indiaanlasi on USA-s alla poole miljoni
?? Ametlikult kuulub indiaanlaste sekka alla protsendi USA pea 300 miljonist elanikust ? kokku 2,8 miljonit inimest. Valdav osa neist (85%) elab riigi lääneosa kõrvalistes nurkades. 80% indiaanlastest on segaverelised. Ise liigitab end indiaanlasteks 4,1 miljonit USA elanikku.
?? Määratlemist, kes on indiaanlane, raskendab ka see, et veel üsna hiljuti eelistas suur osa USA põlisasukaid end võimaluse korral mõne muu rahvakillu hulka sokutada. Nimelt kaasneb indiaanlaste sekka kuulumisega veel praegugi mitmeid piiranguid, mis pahatihti üpris jaburad. Näiteks tühistati alles möödunud suvel Massachusettsis üle kolme sajandi vanune seadus, mis keelas indiaanlastel Bostoni linna sisenemise.
?? Virginia osariigis aga näiteks polegi föderaalselt tunnustatud indiaanihõime. Põhjus aga ei peitu selles, et osariigis punanahkasid polekski. Süüdi on hoopis 20. sajandi algupoolel aastakümneid Virginia rahvastikustatistikat juhtinud Walter Ashby Plecker, kelle survel liigitati indiaanlased teiste ?värviliste? sekka ja hävitati enamik nende arhiividest. Keskvalitsus aga tunnistab vaid neid hõime, kes suudavad tõestada oma päritolu enne 1900. aastat.
?? Ühendriikides on 563 föderaalselt tunnustatud hõimuvalitsust, kelle õigused sarnanevad osariigi võimude omadega. Lisaks on hulk osariiklikult tunnustatud hõimusid, kelle õigused on eri osariikides erinevad.
Indiaanlaste petmine ähvardab jätta vabariiklased enamuseta
?? Washingtoni üht edukaimat lobisti Jack Abramoffi süüdistatakse panganduspettuses, maksudest kõrvalehiilimises ja kasiinoomanikest indiaani hõimudelt raha väljapetmises. Ta on end kõigis punktides süüdi tunnistanud ja lubanud prokuröridega koostööd teha.
?? USA ajakirjanduse andmeil on Abramoffiga seotud asjus uurimise all kaks tosinat seadusandjat ja nende kaastöötajat. Eeskätt on mures vabariiklased. Abramoffiga on lähedalt seotud nii teise kohtuasja tõttu tagasi astuma sunnitud esindajatekoja vabariikliku enamuse liider Tom Delay kui ka tema tõenäoline järeltulija Roy Blunt. Osa analüütikuid ennustab, et vabariiklased võivad selleaastastel vahevalimistel kaotada enamuse kongressis.
?? Nn 1994. aasta revolutsioon, mil vabariiklased vahevalimistel nii esindajatekojas kui ka senatis enamuse saavutasid, sai teoks tänu ameeriklaste pettumisele korrumpeerunud demokraatides, kes olid mõlemat koda juba kaks aastakümmet kontrollinud. Newt Gingrichi juhitud vabariiklaste konservatiivne tiib lubas sellele piiri panna. Üks konservatiivse revolutsiooni noortest aktivistidest oli ka Abramoff. Konservatiivid aga avastasid peagi, et USA Kapitooliumi künka Augeiase tallide puhastamise asemel on märksa parem lobistide rahavool hoopis oma taskusse suunata.
