“Püssi rahvas on öösiti lausa hirmul ja Kiviõli rahvas niisamuti,” rääkis Püssis puhkust veetev Avi Kriis Põhjarannikule. “Minu elukohast on raudteeni kolmsada meetrit. Juba tükk maad enne ülekäigukohta teevad need kuradi ameeriklased hirmsat kisa.”

Kriisi arvates sõltub vile pikkus suuresti vedurijuhi suvast. Mõni vajutavat mõistlikult, teine pikalt ja mõnuga. “Kusagil tühermaal poleks ilmselt hullu midagi, aga Eestimaale, linnade ja asulate vahele selline pasundamine lihtsalt ei kõlba. Pangu teised viled peale,” soovitas ta.

“Rongimürinat oleme siin kogu aeg kuulnud ja sellega päris ära harjunud, aga vilet ei pannud varem tähelegi. Nüüd teame päris täpselt, et ahaa — jälle üks rong läheb,” võrdles Kohtla-Nõmme elanik Rita vedurivilet haige elevandi pasundamisega.

Kuigi raudtee lähikonna elanikud isekeskis häälekate vedurite peale pahandavad, pole nad kohalikku omavalitsusse kurtma läinud. Narva, Jõhvi ja Kiviõli linnavalitsuses, Kohtla ja Kohtla-Nõmme vallavalitsuses pole igatahes ühtki kaebust registreeritud.

“Mulle kui muusikainimesele nende hääl lausa meeldib — harmooniline ja meloodiline. Vanad vedurid prääksusid nagu…” naeris Kiviõli linnapea Tiit Kuusmik. Mööndes, et detsibelle võiks siiski vähem olla.

“Ilma signaalita nad sõita ei tohi — vedurijuht on kohustatud signaali andma nii ülesõidukohal kui ka teetöölisi märgates,” lükkas ASi Eesti Raudtee pressiesindaja Margus Värav ümber arvamuse, et vedurijuhid signaaliga kedagi heast peast tervitavad.