Oleme ühiselt jõudnud otsusele, et lugupeetud ajaloolane Lauri Vahtre ei tunne nähtavasti Eestimaa ajalugu viimase 50 aasta jooksul (vt EPL, 21.3). Tuletame seda talle meelde:
Kui meile tuldi 1940. aasatl "paradiisi" tooma, siis ju hävitati meie kodud, meie talud ja tehti ju ühismajandid-kolhoosid ning noorem põlvkond põgenes linnadesse. Aga tolleaegsed talunikud saadeti Siberisse. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli palju riigimõisaid üle maa, näiteks Kehra, Pühajärve, Käravete, Kehtna, Udeva, Viisu jne. Maainimesed kindlustati töö ja palgaga. Mingit elatusraha ei makstud riigi poolt. Teame seda, et näiteks Pühajärve mõisa valitseja Toiger põgenes Kanadasse (palju teisigi), töötas, ostis talu, kasvatas karja ja tegi eesti mehe nimele au...
Meie, vanad pensionärid, pole enam talupidajad, aga ega seepärast ei pea meie Eestimaad umbrohtu ja võssa kasvatama, või kuidas, hr Vahtre, seda mõistate... Meeldiks teile umbrohtunud põllud? Ega too üksik vanahärra Liivak Arukülas pole ka enam võimeline talutöid tegema!? Meie usume siiski nendesse, kes on jäänud truuks maatööle. Ega linnad ei moodusta üksinda Eestimaad. Ikka nii, et "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt läeb Läänemere rannale. Ja Munamäelt metsalt murult käib lahke Soome lahele..."
Grupp maamehi-pensionäre.
