Uuendused rõivaäris – muudki kui internet ja uued materjalid
Brioni nimi ei seostu ilmselt kuigi paljudele moesõpradele millegi innovaatilisega. 1950-ndatel oli Hollywoodi meesstaaride tollane lemmiktootemark küll võrdlemisi radikaalse kuulsusega, kuid ajapikku loovutati Oscari-gala peamise smokingutarnija ülesanne Armanile. Nüüd teab enamik inimesi Horvaatia kuurordisaarestiku järgi nime saanud rõivatootjat ilmselt peaasjalikult James Bondi rõivatarnijana aastatel 1995–2006. Või siis ka selle poolest, et tõi mullu majanduskrahhi nadiiris välja 43 000 dollarit (480 000 krooni) maksva triibulise ülikonna, kus muu hulgas kasutatakse haruldast vikunjavilla, triibuniit aga on puhtast valgest kullast.
Brioni kunagine tegevjuht (ja üks aktsionäre) Umberto Angeloni aga korraldab vaikset revolutsiooni meesterõivaste valdkonnas. Tema möödunud aastal asutatud kaubamärk Uman on mitmeti ebatavaline. Esiteks on kõik rõivad sinist värvi. Teisalt aga see, millistes suurustes ülikondi ettevõte pakub. Unustage 50, 102 või 44 regular. Umanil on vaid viis mõõtu – Uman üks kuni viis. Miks nii?
Tegelikult on praegusaja meesterõivaste standardsuurused valdavalt paika pandud Teise maailmasõtta mobiliseeritute mõõtmistulemuste põhjal. Arvatagi, et need on vananenud. Aastate jooksul sisseviidud uuendused aga on tehtud suhteliselt juhuslikku laadi mõõtmiste põhjal. Umani väljatöötajad lasid ühel nõustamisfirmal mõõta 3500 meest Londonist, Pariisist ja Milanost ning koostasid suuruste valiku nende põhjal, arvestades sedagi, kes on tüüpiline ülikonna ostja – uuringu järgi neljakümnendates, jõukas ja aktiivne.
Igatahes aeg-ajalt moeteemadel Financial Timesis kirjutav fondihaldur Sam Hopkins, 185-sentimeetrine keskealine sale mees, kellel poeülikonda selga proovides reeglina nii pintsak kui ka püksid lotendavad (täiesti paraja leidis ta viimati teismelisena), avastas Umani esindusletist Londoni Harrodsi kaubamajas endale ülikonna (suurus neli), mis ei vajanud mingisugust kohendamist. See maksis 1700 naela (30 000 krooni) – suhteliselt soodne, võrreldes näiteks Brioniga, mille valmisülikonna keskmine hind jääb 5000 dollari (56 000 krooni) kanti. Angeloni sõnul lubab hinda madalal hoida firma eripära – Uman ei reklaami end, puuduvad oma kauplused ja ka levituskulud, samuti ei varustata kuulsusi tasuta näidistega.
Veebilehte Imanil ei olegi. Sellegipoolest on firma vastuolus üldisema suundumusega, kus internetti läheb ka aina rohkem luksuskaupu – kuigi prantsuse tootemargi arendamise guru Jean-Noël Kapferer kuulutas 2008. aastal ilmunud raamatus „The Luxury Strategy”, et internetti müüki jõudnud toode ei ole enam luksuskaup. Veel üle-eelmise aasta hakul müüs turu-uuringufirma Forrester Research küsitluse andmeil maailma 178 luksuskaupade tootjast vaid kolmandik oma kaupu veebis. Praeguseks on nende ettevõtete, kes internetis üldse ei müü, osakaal langenud pooleni. Eeskätt pelgavad internetti Euroopa moemajad.
Eestil ka võimalus
Ühest küljest seostub veeb paljudele ettevõtetele madalamate hindadega. Näiteks müüb hulk moemajasid hooaja lõpus oma ülejäägi üliodavalt mõnes internetikaubamajas. Teised muretsevad aga selle pärast, et internetis on toote hind kõigil silma ees – päris poes annab „õige” õhkkonna loomisega sedavõrd ebadelikaatset detaili varjus hoida. Paljud usuvad, et veebis saab müüa peaasjalikult vaid väiksemaid ja odavamaid asju, nagu lõhnaõlid või vööd. See ei pruugi aga sugugi nii olla. Kuulus juveelifirma Fabergé püüab taastada oma tuhmunud kaubamärki just interneti kaudu – ettevõte avas aasta eest Genfis oma ainukese poe ja väga hoolikalt kujundatud veebilehe. USA moemaja Oscar de la Renta veebikaupluse üks põhimüügiartikleid on sama, mis firma poodideski – 4000-dollariline (45 000 krooni) kokteilikleit. Tõeline üllatus tabas aga ettevõtte võrgupoe töötajaid kevadel, mil kaubaks läks 80 000-dollariline (900 000 krooni) sooblinahkne kasukas.
Eesti firma Massi Miliano arendatav virtuaalne proovikabiin Fits.me võiks seda arvestades vägagi edukaks osutuda. Iseäranis siis, kui valmib ka naiste rõivarobot – eeldatavasti veel sel aastal. Massi Miliano asutaja Heikki Haldre ei teegi ülearu suuri sõnu oma pakutava kohta – ta on korduvalt öelnud, et see võiks vähendada internetirõivapoodide kaubatagastuste arvu 30 protsendi võrra. See oleks juba päris suur asi.
Uuenduslikke rõivaettevõtteid leiab aga loomulikult ka madalama hinnaklassiga tootjate seast. Üks kiirema kasvuga rõivatööstuse firmasid on Jaapani ettevõte Fast Retailing, kellele kuulub viimastel aastatel Euroopasse ja USA-sse laienenud rõivakett Uniqlo. Praegu tuleb ettevõtte käibest vaid umbes kümnendik väljastpoolt kodumaad. Kuid firma asutaja Tadashi Janai, kes on üheksa miljardi dollariga Jaapani rikkaim inimene, tahab seda osakaalu kasvatada 2015. aastaks pooleni. Kui enamik teisi sama hinnaklassi (suurem osa Uniqlo rõivaesemeid maksab saja-paarisaja krooni ringis) rõivakette rõhub nii-öelda kiirmoele, viies värskemad röögatused nobedasti massidesse ja tellides mitu korda aastas uue kollektsiooni, siis Uniqlo müüb hulga vähem mudeleid, umbes tuhat, ja hoiab neid kauem riiulitel. Nii saab ta sõlmida allhankijatega madalama hinna ja suurema mahuga lepinguid. Samuti lubab see hallata laovarusid märksa hõlpsamalt ja odavamalt. Vähest moekust kompenseerib Uniqlo lihtsalt – laiema värvivalikuga. Tokyo firmapoes on võimalik osta näiteks 50 eri tooni sokke.
Aga muidugi ei pääse rõivatööstuse puhul üle ega ümber uutest materjalidest, mida viimastel aastatel tuleb välja kõiksuguseid alates suhteliselt ilmastikukindlast ülikonnariidest ja kuulikindlast kangast, kuni tõeliselt ulmeliste „nutikate” materjalideni, milletaolisi on seni nähtud vaid tulevastest kosmosemadinatest pajatavates filmides.
Näiteks on teadlased valmis saanud kanga, mis peaks aitama inimese meeleolumuutusi mõõtes tolle päeva paremini õhtusse saata. Rõiva sees peituvad traadita biosensorid, mis mõõdavad füsioloogilisi andmeid, näiteks pulssi ja kehatemperatuuri, väikesed kõlarid ja muu elektroonika, mis kõik on traadita ühenduses näiteks nutitelefoniga. Sensorite andmete põhjal tuvastab telefon, milline 16 meeleolust rõivakandjat parajasti valdab, ja edastab talle „inspireeriva” sõnumi.
Montrèalis asuva Concordia ülikooli professor Barbara Layne ja Londoni ülikooli professor Janis Jeffries on valmistanud kaks prototüüprõivast (ühe meestele, teise naistele), mida lähema kahe aasta jooksul muuseumides üle maailma demonstreeritakse. Rakendusi näevad leiutajad eeskätt kaht liiki – loomulikult meditsiinilisi, aga ka moevaldkonna omi. Võib muidugi aimata, mil moel mõne ulmekomöödia stsenarist säärast taeva kingitust kasutab…
