Põlevkivi optimaalse tasustamise uuringu eesmärgiks oli välja selgitada, milline peaks olema riigi sekkumine, et saavutada perioodil 2018-2050 Eesti põlevkiviressursi väärindamise maksimaalne positiivne mõju Eesti majandusele, seal hulgas riigi tuludele.

Analüüsi tulemusel leiti, et Eesti oludes sobivad kõige paremini kas kogusepõhine indekseeritud tasumääraga omanikutasu süsteem (mis kehtib ka ajutiselt vastuvõetuna praegu) või netotulupõhine omanikutasu süsteem. Uuringu peamine järeldus on, et põlevkivi hinnastamisel tuleb selle hind siduda sellest saadud toodete- põlevkiviõli, elekter- võrdlustoote hinnaga.

Kuigi E&Y analüüsis leiti, et eelkõige oleneb põlevkivisektori käekäik ikka maailmaturu hindadest, oleneb siiski palju ka omanikutasudest ehk kuidas maksustab riik põlevkivi ressursi- ja keskkonnatasusid. Küll aga ei päästaks sektorit kiirest (aastaks 2026) või aeglasemast (2035.aasta) hääbumisest ka täielik riigipoolsetest omanikutasudest loobumine kui raske kütteõli hinnad on madalal (240-250 eurot/tonn) või isegi keskmisel tasemel (320 eurot/tonn).

Sektori hääbumist oleks võimalik aeglasemaks muuta, kehtestades negatiivse omanikutasu määra või leides muid instrumente, mis ettevõtete rahavoogu parandaks. Riik saab tööstusharu hääbumist vältida (madalate hindade jätkumise korral) või arengule suunata (keskmiste hindade taastumise korral) ainult muude maksude ja tasude vähendamise teel, kuna omanikutasude nullmääradest selleks ei piisa. Oluline on meeles pidada, et suurima osa põlevkivisektori maksukoormusest moodustavad tööjõumaksud ja aktsiisid, samuti saastetasud ning muud keskkonnatasud.

Esitlusel viibinud keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus välistas küll võimaluse, et isegi kui ressursitasud on lõpptoote hinnaga seoses, ei saa kunagi saastetasu tootehinnaga siduda. "Peame meeles pidama, et põlevkivi puhul on tegemist taastumatu loodusvaraga ja keskkonnakaitselist süsteemi peab arvestama."