Uus valitsus on eluvõõras? Reformierakondlane ähvardab eestimaalasi vaesuse suurenemisega

Maris Lauri kirjutab oma blogis, kuidas majandust edendada ja miks on uue võimaliku koalitsiooni ideed saatanast. Maris Lauri on Eestit 17 aastat Eestit valitsenud Reformierakonna liige, hetkel veel haridusminister.

Järgneb Maris Lauri blogisissekanne:

Selleks, et majandus kasvaks, peavad ettevõtted investeerima. Lisaks heale ideele, peab ettevõttel investeerimiseks olema tugev finantsseis, seda selleks, et kasutada omavahendeid ja et saaks kaasata võõrkapitali, olgu siis laenuna või mõnel muul viisil.

Omavahendid on omakapital ja kogutud kasum. Kuid sellest ei piisa. Enne investeerimisotsuse langetamist vaadatakse ja analüüsitakse ka ettevõte olemasolevaid ja võimalikke tulevasi rahavoogusid ehk siis tulusid, kulusid ja kasumit.

Igasugune ebastabiilsus, eriti maksusüsteemis toimuvad kiired ja põhimõttelised muutused, pärsivad investeeringuid, sest kõik eelnevalt plaanitud investeerimiskavad on koostatud ju teistest eeldustest lähtuvalt. Esiteks tuleb plaanid ümber arvutada, teiseks selgub, et suur osa plaanidest ei sobi enam investeerimiseks.

Ettevõtjad ja investorid on väga ratsionaalsed, isegi oht, et asjad võivad vasakule minna, teeb nad ettevaatlikuks ja paneb investeerimisele piduri peale, sest kui investor või ettevõtja ei tea, milliseks kujunevad tema rahavood, siis ta ei investeeri. Ehk ta ei laienda oma tootmist, ta ei uuenda tootmisliine ja tehnoloogiat. Ta ootab, mis juhtub.

Kui suur osa ettevõtjaid ootab, mis juhtub, siis läheb majandus langusesse. Mis tähendab, et veelgi vähem ettevõtjaid on valmis investeerima ja tootmismahtusid kasvama. Kindlasti on ka neid, kes loodavad parimat ja riskeerivad. Kuid nad ootavad selle riski eest kõrgemat tulu, mis toob kaasa hindade ja intressimäärade tõusu.

Kui on soovi ettevõtete investeerimist ja majanduskasvu ergutada, siis peab pakkuma soodsamaid tingimusi ehk madalamaid makse, väiksemaid kulusid, vahel – kui välispartnerite majanduskasv on hea – piisab ka maksude samana hoidmisest.

Võimaliku uue koalitsiooni maksupakett

Kadri Simsoni eksalteeritud jutust ERRi kaamera ees võis aimata, et tulemas on tõeline maksumöll: astmeline tulumaks, ettevõtete tulumaks, omandimaksud, teede läbimise maks, pangalõiv… Lisame kavatsuse keerata tagasi sotsiaalmaksu langetamine, lärm aktsiiside üle … Kui isegi paar neist ideedest ellu viiakse, on mõju majanduskasvule negatiivne, saati kui enamus. Selline maksumöll lihtsalt peletab investorid eemale ja paneb ettevõtjaid mõtlema, kas ikka tasub üldse Eestis toimetada ja kasvada.

No ei piisa Keynesi lugemisest ja Krugmani kuulamisest – tuleb lugeda paljusid teisi teoreetikuid, mõttega ning siis saab selgeks, et teooriad kehtivad teatud eeldustel ja kindlas keskkonnas. Aga ma olen abistamiseks valmis selgitama, vajadusel alltoodust põhjalikumalt.

Astmeline tulumaks

Millised need astmed võiksid olla? Põhinedes sotside ja keskerakonna valimislubadustel võib oletada, et tõenäoliselt lisatakse alates 1600-2000 eurosele tulule uus maksuaste ligikaudu 30%se määraga. Mida see tähendab? Kõikide spetsialistide ja kõrgelt kvalifitseeritud tööliste netotulud vähenevad. See puudutab nii IT spetsialiste, kvalifitseeritud ehitajaid ja tööpingitöölisi kui ka arste, õppejõude. Need on inimesed, kelle tulusid peaks hoopis suurendama, sest neist on ettevõtetel suur puudus. Niisiis astmelise tulumaksuga öeldakse neile: „Teate, te teenite liiga palju“. Oletan, et nad ei rõõmusta.

Vastustundlik ettevõte püüab seejärel tõsta brutopalka nii, et netopalk jääks samaks. See tähendab, et ettevõtte tööjõukulud suurenevad, sealjuures ei tohi unustada ka kõrgema brutopalga pealt makstavat suuremat sotsiaalmaksu. Kokkuvõte: selle asemel, et kõrgesti kvalifitseeritud ja Eestile hädavajalike spetsialistide palkamist odavamaks teha, tehakse see hoopis kallimaks. Praktilise poole pealt tähendab tööjõukulude kasv aga ettevõtte konkurentsivõime langust ja halvenevat finantsseisu (vaata uuesti algusest).

Kui ettevõtted ei kompenseeri spetsialistide netotulu langust, siis läheb langusesse tarbimine ja sellega seotud tootmine. Tuletan „tarkpeadele“ meelde, et suurema tulu teenijad kulutavad suhteliselt enam (nad ka maksavad suhteliselt enam makse). Jae- ja teenuste käibe vähenemine toob kaasa kohalike tootjate toodete müügi vähenemise, kuid suurendab ka tööpuudust, sest väiksem käive ja tootmine tähendab, et ka vähem inimesi on vaja palgata. Müüjad ja teenindajad on suures osas keskmisest väiksemate palkadega. Niisiis on astmeline tulumaks „sõbralik“ ka väikesepalgaliste jaoks.

Sotsiaalmaks

Küllaltki kindlad ollakse selles, et sotsiaalmaksu langetamisest loobutakse. See tähendab, et maksumäär tõuseb tagasi 33%-le. Tegemist on tööjõumaksuga! Ehk siis on plaanis tööjõukulusid suurendada, mitte alandada.

Ettevõtte tulumaks

Üldiselt võib jagada ettevõtjad selles küsimuses kaheks (muidugi on ka ilmavaatelisi erinevusi). Need, kellel on kasvamine käsil, on suured ideed või on alles alustanud, pooldavad kehtivad maksuskeemi. Need, kes on oma ettevõttega nii öelda valmis, kel pole enam uusi mõtteid ja kellel on soov dividende ulatuslikult välja võtta, eelistavad tulumaksu taaskehtestamist. Nemad on juba oma kasu praegusest maksukorraldusest kätte saanud. Kas on aus toetada küll kunagisi tublisid ettevõtjaid, kuid seda praeguste agarate arvel?

Eesti ettevõtted elasid majanduskriisi üle palju paremini kui meie Läti ja Leedu naabrid. Küsige pangajuhtidelt, kellel on kõige parem ülevaade ettevõtete finantsseisust, ja nad kinnitavad seda. Põhjus lihtne: kiire kasvu aga ka kriis ajal puudus vajadus ja kiusatus kasumeid peita ning seetõttu olid ettevõtted finantsiliselt tugevamad ja pidasid kriisile paremini vastu.

Tugevam finantsseis võimaldab ettevõtetel vajadusel laenu võtta, investeerida ja kasvada. Püsivat ja tugevat majanduskasvu pole võimalik saavutada, kui ettevõtted ei investeeri (vaata uuesti algusest).

Ettevõtte tulumaksu kehtestamine tähendab seda, et ettevõtete finantsseis nõrgeneb ning need, kes sooviksid ja oleksid võimelised kasvama, ei saa seda enam teha, vähemalt mitte nii kiiresti ja ulatuslikult. Igasugused jutud sellest, et teeme riiklikud toetusskeemid, mis aitavad kasvavaid ettevõtteid, osutavad sellele, et pole räägitud nende tõsiste ettevõtjatega, kes tegelikult meie majandust uuendavad ja tuleviku kasvu loovad.

Tõsine ettevõtja proovib igal võimalusel vältida riiklikke toetusi ja tulla ise oma asjadega toime, seda nii bürokraatia, isetegemise soovi kui ka sõltumatuse tunde pärast. Riiklikest toetustest püsivalt ja ulatuslikult sõltuv ettevõtlus meenutab mulle ühte teist ajastut, kus olid küll ettevõtted, kuid neis puudus ettevõtlikkus ja majanduses kasv.

Varamaksud

Eestis on kasutusel maamaks koos kodualuse maamaksu erisusega. Saan aru, et Kadri Simsoni soov on see erisus kaotada (mis mulle meeldiks), kuid tema soov on paistab olevat maksustada lisaks maale ja kinnisvarale (see on varamaksude järgmine tase) kogu vara ehk siis ka hoiused, aktsiad, jne ehk säästud. Kas me ikka oleme nii rikkad? Kuidas me nende varade hinna selgeks teeme?

Kuidas tagame, et maksustav finantsvara riigist välja ei voola? Selle kõrval rääkida pensionifondide vara Eestisse suunamisest on kurbkoomiline. Ilmselt peaks pensionifondide maksustamine riigikassasse rohkem tulu tooma? Kas võimalik järgmine rahandusminister on mõelnud, milline on selliste sammude mõju intressimääradele, säästmissoovile, investeeringutele jne?

Käibe- ja aktsiisimaksudest

Nii sotsid kui ka keskerakond on oma valimisprogrammides rääkinud vajadusest maksustada alkoholi ja tubakat aktsiisidega ulatuses, mis on vastav vähemalt sissetulekute kasvule. Aga täpselt nii ju ongi planeeritud! Niisiis on jutt aktsiiside alandamisest vastuolus nende endi valmiseelsete lubadustega.

Soodustused

Erinevate maksusoodustuste ideedega lehvitamise asemel oleks targem vaadata, kas oletuslikult eksisteeriv probleem reaalselt ikka eksisteerib (vahel tõesti on), miks ta on (tihtipeale hoopis teisel põhjusel kui arvatakse) ning kuidas teda oleks kõige otstarbekam lahendada (maksusoodustus on üldjuhul kõige vähetulemuslikum ja kuritarvitusi soodustav ehk ebaefektiivsem tee).

Võtaks kokku

Tulumaksu astendamine ja ettevõtte kasumimaksu kehtestamine toob kaasa tööjõukulude kasvu, ettevõtete finantsseisu halvenemise, investeeringute vähenemise, konkurentsivõime languse ehk siis Eesti majanduskasvu vähenemise. Sotsiaalmaksu tõstmine tõstab tööjõukulusid. Aktsiiside alandamine ja käibemaksuerisuste laiendamine ei ole samuti odavad muudatused.

Lisades mõtted igasuguste kulutuste suurendamisest, on oodata eelarvepuudujäägi tuntavat kasvu. Kogunev suur auk tuleb millegagi täita, kuid võimalikuks allikaks pakutakse omandimakse. Ka parimal juhul ei ole võimalik sealt koguda summat, mis tekkiva aug kataks.

Seega vaadataks tõenäoliselt järgmisena tulumaksude tõstmise poole, sest olen aru saanud, et just sealt on nii sotside kui ka keski arvates võimalik palju tulu saada. Võin kindlalt öelda, et ei ole.

Jah, muidugi võib võtta ka laenu. Kuid – vaatamata sellele, et Eesti laenukoormus on madal ja hetkel laenu võtmise võimekus kõrge – ei anna ükski tõsiselt võetav laenaja raha kulutusteks, mille puhul on näha, et need kasvavad aga tulu ei teeni, saati siis juhul kui nad võivad lisakulusid tekitada.

Väited, et aga teised teevad ju ka nii, on kohatud. Nii Rootsi kui ka Soome on viimastel aastatel maksusüsteemi lähendanud Eestis kehtivale seda nii maksumäärade kui ka süsteemi lihtsustamise teel. Aga suured sotsiaalsed kulutused (rikkalik toetuste pakett) ei võimalda neil praegu veel rohkemat, kuigi tahet paistab olevat. Pealegi on argument “aga teised” üpris hale ja nõrk – ka maksusüsteem peab olema vastavuses majanduse, ettevõtluse, ühiskonna ja inimeste mõttemaailmaga.

Plaanitav maksumöll on kõike muud kui majanduskasvu toetav – see on kindel tee majanduslangusesse ja vaesuse kasvu.