Palju õnne! Nüüd pole enam mingit võimalust, et teist Euroopa Komisjoni energeetikavolinikku ei saa, on ju nii?

Jah, olen pärast kuulamist selle kohta Euroopa Komisjonilt kinnituse saanud.

Need kuulamised läksid oodatust kehvemini. Missuguse hinde paneksite endale ise?

Need kuulamised on üles ehitatud kvalifikatsioonivõistluse põhimõttel. Pärast esimest kuulamist on võimalik saada heakskiit, ja selle ma viielt fraktsioonilt sain. Need, kellel see esimesel katsel ei õnnestu, teevad teise katse, ja mõningad isegi kolmanda. Minul oli hea meel saada viie fraktsiooni toetus – seda on ühe fraktsiooni võrra enam, kui lati ületamiseks vaja läheb.

Tegelikult on ju teada, et te polnud ka ise oma esinemisega rahul. Nii et ikkagi, mis hinde endale paneksite?

See oli sooritus, mis tõi heakskiidu. Sellistel kvalifikatsioonivõistlustel sa oled kas üle normi või alla selle, ja kui sa oled üle, siis hakatakse sinu tööd tegelikult hindama alles järgmisel viiel aastal.

Olite küll hästi ette valmistunud, aga läksite vahepeal ikka täitsa närvi. Mis selle põhjus oli?

Mind oli ette hoiatatud, et Euroopa Parlamendi saadikud on äärmiselt võimekad, nad suudavad ühe minuti jooksul küsida kaks, kolm või isegi enam küsimust. Peab tunnistama, et vaatamata hoiatustele ei ole sa kunagi valmis selleks, et neid küsimusi tuleb nii tihedalt. Keeruline on see, et aeg tiksub. Kui kaks minutit täis saab, siis antakse veel natuke aega – aga siis kolksatab haamer, ja su aeg on läbi. Eks see ikka morjendab, sest ega kahe minutiga kõiki küsimusi ära vastata ei suudagi.

Mõningane kergendus oli ilmselt, et isiklikke küsimusi ei küsitud?

Selleks peab alati valmis olema. Ma ju tean, mis juhtus viis aastat tagasi Andrus Ansipiga ja viisteist aastat tagasi Siim Kallasega. Rünnakuid, mis on alguse saanud Eestist, on varemgi olnud. Mul ei olnud põhjust arvata, et mind koheldakse siidkinnastes või leebemalt. Mind päästis mu portfell: seal on nii palju sisulisi, tehnilisi probleeme, et ükski poliitiline grupp ei tahtnud aega raisata isiklike küsimuste peale, kui oli võimalik rääkida asjast.

Marina Kaljurand arvas, et neid isiklikke küsimusi oleks kindlasti pidanud küsima. Olete pärast arutanud, miks ta nii arvas ja miks sellest ikkagi loobuti?

Ma ei ole seda temaga arutanud. Aga tõepoolest, tema oli Eesti saadikutest kõige vähem toetav, üritas seda kuulamist kaasmaalasele raskeks teha. Mul on hea meel, et tal ei olnud selles tuge oma poliitilises fraktsioonis ja et sotsiaaldemokraatide grupp toetas mind.

Seda reiside teemat – teie elukaaslane Teet Soorm võltsis arveid, algati isegi kriminaalasi, mis lõpetati oportuniteediga – olete siiski vältinud ka Eestis. Kui Ärileht küsis, millal te teada saite, et arveid on võltsitud, siis te ei vastanud. Inimlikult on arusaadav, et täpset kuupäeva ei mäleta, aga kas siis, kui te Rumeenia-reisil käisite, te juba teadsite sellest?

Ei. Ma ei keeldunud ka Ärilehele vastamast. Nad tabasid mind kõndimas keset Pärnu linna, ja ma vastasin. Sain teada uurimise käigus. Jah, mõnikord peab küsimustele vastates olema väga konkreetne. Tunnistasin, et ei tea seda kuupäeva nimetada. Järgmiseks küsiti, kuidas minuga seotud kulud tasuti. Neid ei tasunud ükski ettevõte, tasus Teet Soorm oma isiklikult kontolt. Seda tahtis üle kontrollida ka riigikogu erikomisjon, kes sai need ülekanded. Ma arvan, et siin ei ole mitte ühtegi vastamata küsimust, kõik on vastatud.

Kuidas need Soormi ülekanded tõendasid, et teie olete ise tasunud?

Arvan, et on päris palju paare, kus ühe reisi maksab üks ja teise teine. Tähtis on ju see, et need on tasutud eraisiku isiklikust sissetulekust, palgast, st ei ole saadud mingi boonusskeemiga. Samamoodi saan mina näidata, et olen maksnud meie ühiste reiside mõlemad lennupiletid. See on vägagi levinud koos reisivate paaride puhul. Minu puhul on tähtis see, et minu eest maksis eraisik, kes mind kaasa kutsus, ja mitte mõni firma, kes pakkus oma töötajatele boonusskeeme.

Teie tee Brüsselisse on olnud okkaline. Alguses pidite saama vahevolinikuks, Juncker oli vastu, siis leppis ära. Vahepeal liikus jutt, et Jüri Ratas võib seda kohta endale tahta, ja lõpuks oli te seal kaks kuud ilma palgata. Mis on see teile inimlikult maksma läinud?

See teadmatus, millal on sinu kord astuda komisjoni ette heakskiitu saama, ei ole loomulikult mugav. Aga tagantjärele pean ütlema, et see tuli mulle kasuks, sest ma ei kulutanud seda aega mitte midagi tehes, vaid asusin juba juunis intensiivselt kohtuma Euroopa Parlamendi liikmetega. Siis, kui sinu üle hääletatatakse, ei loe ainult Eesti esindajad, keda vastavas komisjonis oligi vähe. Nende kuude jooksul sain kohtuda kõigi olulisemate poliitiliste gruppide juhtidega, kõigi olulisemate ITRE komisjoni liikmetega, kes on olnud raportöörid ja juhivad oma poliitilist meeskonda komisjoni. Need mitukümmend kohtumist valmistasid mind ette kuulamiseks – ma teadsin nii mõnegi küsija puhul, mis on talle olulised teemad – ja lõid ka fooni, et selles keerulises portfellis, mille kohta eri parteirühmadel on väga erinevad arusaamised – on neid, kes tahaksid kohe taastuvenergiale üle minna, ja neid, kes on vägagi tundlikud gaasi- või kivisöeenergeetika lõpetamise asjus –, sain ma viie olulise poliitilise grupi toetuse.

Kes teie kabinetiülemaks saab?

Ma sõlmisin just eile Brüsselis olles kokkuleppe, et minu kabinetiülemaks saab tänane Federica Mogherini kabinetiülem Stefano Grassi. (Esimesena kirjutas sellest võimalusest Raimo Poom Eesti Päevalehes – VK.) Tal on päris pikk Euroopa Komisjonis töötamise kogemus. Varem oli ta Euroopa Liidu asjade nõunik Itaalia peaministri juures.

Kas pole seesama Grassi süüdi selles, et teil see kuulamine natuke kehvasti läks? Tema ju valmistas teid ette?

Minu ettevalmistamisel osales mitukümmend inimest. Läksin võib-olla liiga detailidesse. Energeetika peadirektoraadis ei briifinud mind ainult peadirektor ja direktorid, vaid ka üksuste asejuhid.

Aga Grassi roll teie ettevalmistamisel oli ju kõige suurem? Ma paneks teie asemel talle sule sappa.

Nii ma päris ei ütleks. Aga tuleme tagasi selle juurde, et ma läbisin kuulamise esimesel katsel ilma teist katset vajamata.

See on meil meeles.

Peame meeles ka seda, et komisjon, mille ette ma läksin, oli üks keerulisemaid. Viis aastat tagasi kutsusid nad minu eelkäija teisele kuulamisele. Asepresidendi saatsid nad koju tagasi.

Räägime Stefano Grassist. Miks te ei taha anda mõnele eestlasele võimalust olla teie kabinetiülem ja eurokoridorides säravat karjääri teha?

Ma annan kindlasti eestlastele võimaluse. Särav karjäär ei ole ainult kabinetiülemal, vaid ka neil, kes tulevad kabineti liikmeteks. Aga eks minu mõju võib seisneda ka selles, et eestlased, kes ei tööta mitte kabinettides, vaid eri direktoraatides, saaksid ametikõrgendust.

Te saate ju aru, et see on Eesti euroametnikele kohutav pettumus?

Ma ei arva nii. Tunnustan väga Andrus Ansipi asjakohaseid nõuandeid. Ta on öelnud: on oluline, et sul oleks keegi, kes hoiab kätt pulsil Eestis toimuval. Aga ma ise arvan, et see ole minu suurim nõrkus. Mul on vaja kabinetiülemat, kes teeb mind tugevamaks. Minu tulevases portfellis on väga palju väliskontakte ja keerulisi läbirääkimisi. See, et mul õnnestus värvata tänase asepresidendi ja kõrge välispoliitilise esindaja Federica Mogherini kabinetiülem, on saavutus, mitte midagi, mida ma pean välja vabandama.

Muide, kuuldavasti jäi Ansipist vabaks 200ruutmeetrine korter, aga teie elate siiamaani hotellis. Miks te sinna ei koli – või on seal juba üürilised vahetunud?

See korter vabanes suve alguses, kui Andrus Ansip võttis vastu Euroopa Parlamendi liikme mandaadi. Ma ei ole praegu hotellis mitte seetõttu, et Brüsselis oleks raske korterit leida, vaid sest ma pean kõigepealt selgeks saama, missugused on tööalased ootused voliniku kodu suhtes: kas see on kodu, kus ma järgmiseks tööpäevaks välja puhkan, või on sellel esindusfunktsioonid.

No ilmselt on, sest Ansip vahetas selle pinna välja väiksema vastu, kui asus europarlamendi liikmeks.

Selle ma teen selgeks, ja see ei ole kindlasti kõige keerukam probleem, mille taha minu ametisseasumine jääb.

Räägime natuke Eesti asjadest. Valimiste järel leidsite, et ühtegi head varianti Keskerakonna jaoks laual pole. Valitsus koos Reformierakonnaga ei oleks teile meeldinud. EKRE suhtes olete sõnu valinud, kuid ridade vahel on jäänud mulje, et praeguse poliitilise konstellatsiooni üle te ei rõõmusta. Olge hea, öelge nüüd konkreetselt, kuidas te suhtute EKRE saamisesse Jüri Ratase valitsusse.

Väga tähtis on, milles koalitsiooni moodustavad erakonnad kokku lepivad. Minu jaoks on valitsuses võtmekohal peaminister Jüri Ratas, keda ma täielikult usaldan. Ma tean, et ta järgib koalitsioonileppes kokku lepitut. Koalitsioonilepe on rohkem regioonidele suunatud, sellel on tugev sotsiaalne mõõde, samas aga jätkab see meie Euroopa-meelsust ja seniseid välispoliitilisi põhijooni.

2015. aastal kandideerisite Keskerakonna esimeheks Edgar Savisaare „kõrval”, millal võiks tulla see päev, mil kandideerite Keskerakonna juhiks Jüri Ratase kõrval?

Ma ei kandideeri kindlasti Jüri Ratase kõrval Keskerakonna esimeheks. Soovin talle jõudu, tean, milline koormus see on. Selle kandmiseks vajab iga erakonna juht tugevat ja toetavat meeskonda.

Kuidas suhtute võimalusse, et Keskerakonna järgmine juht võiks olla Mihhail Kõlvart?

Erakonna sees on Jüri Ratasel tugev toetus, ilma selleta ei saaks ta seda tööd teha. Meeskonna vahetuse ootus ei peaks algama erakonnast, kust tuleb peaminister. Erakonna esimeeste vahetusi tuleb ikka ette, aga kui me vaatame seda nimekirja, kes hakkab endale mantlipärijat otsima, siis Jüri Ratase seal kolme esimese seas ei ole.

Te kindlasti mäletate aega, mil kõigi teiste rääkivate uudiste juures olid sea pilt. Postimees eksis tookord küll päris mitmes ajas, kuid see skandaal oleks teie jaoks jäänud olemata, kui oleksite end nonde õnnetute põllumajandustoetuste jagamisest distantseerinud. Miks te seda ei teinud?

Põllumajandustoetusi ei ole ma kunagi määranudki. See lugu sai juba kaks aastat tagasi ära klaaritud. Koalitsiooniläbirääkimistel osales Keskerakond oma programmi pinnalt.

Ma pean ikkagi silmas seda toetuste jagamist, mis oli seotud väidetava huvide konfliktiga. See tõi teile kaasa ka umbusalduse, mis küll läbi ei läinud. Kui te oleksite end distantseerinud, oleks järjekordse jama seoses elukaaslasega olnud olemata.

Umbusaldusi tehakse selle pärast, et opositsioon katsetab koalitsiooni püsimist. Kui ei oleks alanud HKScani uute juhtide uurimine vanade juhtide asjus, siis oleks ühistransport võinud jääda ainsaks umbusalduse põhjuseks. Selles küsimuses ajasin ma selgelt õiget asja – ühistranspordi teemas olime pigem Euroopa taustalt vaadates pigem teerajajad. Mis puutub küsimusse, kuidas ma distantseerin end Teet Soormist, siis: ta oli tegija põllumajanduses enne, kui ta minuga tuttavaks sai. Samuti on asjade tagurpidipööramine see, kui väita, et mind valiti Pärnus selle pärast, et ma sain Pärnus tuttavaks Teet Soormiga – see ei vasta tõele. Mina olin poliitikas enne tegija, tema tegi oma tööd. Meil ei ole nii, et mina hakkaks tema tööd tegema või tema minu oma.

Teid on elukaaslase kaudu palju rünnatud, kuidas on see teie suhteid mõjutanud?

Ma püüan asju lahus hoida. Loomulikult tekitavad isiklikul pinnal rünnakud keerukaid tundeid, aga teiste inimeste peal ei tohi välja elada seda, mis su ametist tulenevalt sulle kaela sajab.

Nende tasuta busside pärast kritiseeriti teid majandusministrina palju: esiteks idee kui sellise pärast – tasuta lõunaid ei ole ju olemas –, teiseks viisi pärast, mismoodi te selle ellu viisite: tehke, kuidas ise tahate. Leiate siiamaani, et see oli hea mõte?

See oli hea mõte. See oli esimest korda sellel sajandil, kui ühistranspordile anti jõudu juurde. Mida iganes maakond otsustas, sai ta ikka lisavahendeid liinide tihendamiseks. See on toonud sõitjaid bussidesse. Me peame inimestele pakkuma positiivset põhjendust, miks jätta peresse teine või kolmas auto ostmata ja vajalikud sõidud ikkagi ära teha.

Keskerakonna musta raha skandaal sai palju vähem tähelepanu kui Reformierakonna oma, mille üks peategelane Kristen Michal tehti avalikkuses enam-vähem pulbriks. Teie olite sarnases kaasuses Michaliga täpselt samas positsioonis: erakonna peasekretär ajal, mil väidetav must raha liikus. Kuidas on see võimalik, et teie nii kergelt pääsesite – asjaolud ju samad?

Ei olnud. 2005, kui ma olin Keskerakonna peasekretär, muutsime oma põhikirja. Panime kohustuse, et meie riigikogu liikmed peavad maksma seitse protsenti oma netopalgast erakonnale annetuseks. Kui Reformierakonnal oli segadus, mida inimesed annetasid, siis mina käisin tabeliga riigikogu liikmete juures ja ütlesin, et su kohustus on täitmata. Need annetused oli erakonnaliikmete kohustus erakonna ees vastavalt põhikirjale.

Tarmo Lausing on öelnud, et just teie andsite talle 350 000 krooni teadmata päritolu raha. Teie olete öelnud, et seda ei ole olnud. Üks kahest valetab, kumb?

Tarmo Lausing ju ei teinud kunagi mingeid märkimisväärseid annetusi. Ma ei tea, millest ta räägib.

Nii et Lausing valetab?

Mina olen kogu aeg öelnud: Tarmo Lausingul ei ole olnud mingit põhjust sellist asja väita, sest seda pole olnud.

Pole olnud?

Ta oli sellel hetkel vastaspartei kandidaat. See oli nädal enne valimisi.

Lausinguga kohtusse te ei läinud, pidasite piisavaks, kui ta vabandust palub. Kas ta palus?

Jah, ta palus. Kohtussemineku asjus mõtlen ma nii, et mõned asjad on Eesti poliitikas vägagi vastikud, aga kui lähed seaga mutta maadlema, saab siga rõõmsaks ja sina mudaseks.

See on tuttav tsitaat. Mart Viisitamm on öelnud sellesama musta raha lugemise kohta: „Kuidas kunagi: mõnikord jagasime raha Kadri kabinetis, teinekord tuli tema rahaga minu kabinetti.” Teie olete öelnud, et seda pole olnud. Räägib õigust või valetab?

Loomulikult ei räägi ta õigust. Viisitamm oli tollal Pärnus mu vastaskandidaat. Tema sai 20 häält, ma sain 2000 häält. Valijad on väga targad: nad saavad aru, kes on usaldusväärne ja kes ei ole.

Ma ei ole kunagi aru saanud, missugune on teie maailmavaade. Palun, sõnastage see mõne lausega.

Ma usun inimeste põhiõigustesse. Usun inimeste vabadustesse. Samas arvan, et peab olema ka sotsiaalne mõõde: neid, kes vajavad tuge, peab riik aitama.

Palun, sõnastage see ka inimlikust aspektist, haarates kaasa need väärtused, millest alati kinni peate.

Ma arvan, et inimene peab olema hea, heatahtlik, ja uskuma sellesse, et ka ümbritsev keskkond on positiivne.