Meremõisa on läbi aegade olnud elitaarne piirkond, kus juba 1930ndatel armastasid puhata Eesti riigijuhid ning tippametnikud nagu Konstantin Päts ja Johan LaidonerKeila-Joa suvitusala oli ka nõukogude ajal justkui riik riigis. Punapartei ladvik nautis privaatset tenniseväljakut, medpunkti, juuksurit, paadisadamat, sauna, tervisekeskust, töökoda, pumbajaama ja puhastusseadmeid. Loomulikult pesitses Keila-Joal ka KGB.

Seal töötas näiteks ka nõukogude aja kohta vägagi mitmekesise valikuga kauplus. Keila-Joa suvilakompleksis okupatsiooni ajal majandusjuhatajana töötanud Toivo Roos meenutab raamatus "Kadunud maailm. Keila-Joa – unustatud ja unustamatu", et klubis-sööklas asus suurte akende taga kinosaal, kus lastefilme näidati kaks korda ja täiskasvanukino kord nädalas. Need olid peamiselt sotsriikide, harvem India filmid.

Samas sööklas, kus suvitajad sõid, einestasid ka puhkeala töötajad enda pereliikmetega. Järgmiseks päevaks sai toitu ette tellida. Menüü oli äärmiselt lihtne mõningate üliharvade eranditega. Kalamarja ega merivähki ei olnud menüüs kunagi. Laristamist ega laamendamist ei olnud.

Samas mäletab Roos, et veel 1980ndatel aastatel müüdi Keila-Joal väikestes karpides musta kalamarja, 1960ndatel said suvitajad seda aga kilode kaupa osta. Sellegipoolest sai veerand sajandit tagasi privaatpoest osta poolsuitsuviinereid ja toorsuitsuvorsti, banaani, Usbekistanist Fergana orust pärit varakevadisi maasikaid, Martinit, väljavalituile oli Tšehhi õlut, kirjutas Õhtuleht 2011. aastal.

Tänaseni on säilinud piirkonna privaatsus - elurajoon on piiratud aiaga, olemas 24tunnine mehitatud valve (valvekaamerad, turvaväravad). Elurajoonis on asfalteeritud ning valgustatud teed, tsentraalne vesi ja kanalisatsioon. Lisaks on võimalik Meremõisa küla elanikel kasutada sadamahoonet Keila jõe suudmes, olemas oma erasadam.

Järgnevalt saate vaadata, kes ja millist maja Meremõisas müüb: