Kaks aastat tagasi asutati kodanikualgatuse korras pensionikogumisega tegelev tulundusühistu Tuleva, mis on tänaseks juba rohkem kui 6000 liikmega edukalt käivitunud. Ühistu asutajate sõnul oli selle ettevõtmise eesmärk pankadest vahemehed kõrvale jätta, et tagada enda liikmetele-omanikele võimalikult suurem pension tulevikus.

See tegevusprintsiip on mistahes ühistegevuse aluseks. Ühistute eripäraks on nende pikaajaline lähenemisviis, tugev piirkondlik seotus, liikmete huvide edendamine ja keskendumine omavahelisele koostööle. Tuleva tegevusest on „jänest-sõitjatena“ kasusaajad tegelikult kõik pensionikogujad, kuna selle tagajärjel olid ka kommertspangad sunnitud langetama oma pensionifondide haldamise marginaale.

Tallinna linna osalusel asutatud Eesti Ühistupank on taotlenud alates 2015. aasta suvest tegevusluba, kuid Finantsinspektsioon ei ole neile seda tänaseni väljastanud. Ühelt poolt võib pidada linnavalitsuse veaks asjaolu, et ühistu asutamist võimaldati seostada korruptsioonisüüdistustega kohtu all olevate isikutega.

Kuid teiselt poolt on ka finantsinspekstiooni tegevuses olemas kõik ametkondliku tagakiusamise tunnused. Järelevalveasutusel ei ole samal ajal olnud avalikkusele midagi öelda peaaegu kümnendi jooksul Eesti pankads, eriti Danske Banki Eesti filiaalis toimunud miljardite dollarite rahapesu kohta, millest me saame uudiseid peamiselt välismeediast.

Möödunud aasta lõpus esitas IRL Tallinna linnavolikogule eelnõu, mille alusel pealinn pidanuks astuma ühistupanga asutajateringist välja. Seda põhjendati Tallinna maksumaksjate raha ebaotstarbeka kasutamisega.

Sarnasele seisukohale asusid ka kõik teised Tallinna volikogu valimistel kandideerinud opositsioonierakonnad. Sel nädalal tuligi uudis, et sellele survele on järgi antud ja Tallinna linnavolikogu on loobunud ühistupanga edasisest asutamisest.

Selline asjade kulg teeb murelikuks, sest ühistupanga käivitamisega oleks võimalus ära lahendada tänaste hoiu-laenuühistute (HLÜ) süsteemi ette kerkinud sõlmprobleemid.

Ühistupanganduse probleemidest

Eestis tegutseb tänaseks 20 hoiu-laenuühistut, kuhu kuulub ca 11 300 liiget. Hoiu-laenuühistute varade maht on kokku ca 108 mln eurot ja keskmiselt on ühe eraisiku liikme hoiuse suurus 6 900 eurot. HLÜ süsteemi omakapital on kokku 19,5 miljonit eurot, millest osakapital 17,4 miljonit eurot.

HLÜ süsteemi kiratsemisel Eestis on aga mitmeid põhjuseid. Ühelt poolt peegeldab see hästi meie kodanike teadlikkust, omanikuvastutust ja kodanikuühiskonna arenguastet – ühistud on edukamad ennekõike kõrgema kodanikuteadvusega arenenud demokraatiates.

Teiselt poolt on ka seadusandja aidanud kaks aastakümmet kaasa hoiu-laenuühistute mahasurumisele. Kui näiteks krediidiasutuses on iga eraisiku ja ettevõtte hoiused tagatud 100 000 euro ulatuses riikliku tagatisfondi kaudu, siis HLÜ süsteemile riiklik tagatisskeem ei laiene. Hoiused on tagatud vaid osaliselt SA Hoiuste Tagamise Fondi kaudu.

Samuti ei laienenud HLÜ süsteemile samad maksusoodustused, mis krediidiasutustele. Näiteks olid krediidiasutustest võetud eluasemelaenude intressid kodanikele aastaid tulumaksuvabad, HLÜ süsteemist võetud eluasemelaenude intressid aga mitte. Hoiu-laenuühistutes on hoiustajad pidanud maksma hoiuste intressitulult tulumaksu, krediidiasutuste hoiustajad aga mitte. Hoiu-laenuühistutel on olnud keelustatud ka hoiuste kaasamine avalikkuselt ehk neilt, kes pole ühistu liikmed.

Teiselt poolt kehtivad aga HLÜ süsteemile ka lõdvemad kontrolli ja järelevalve reeglid. Erinevalt krediidiasutustest ei pea hoiu-laenuühistud taotlema näiteks tegevusluba. Samuti ei laiene HLÜ süsteemile riiklik järelevalve, neile rakenduvad ka oluliselt nõrgemad nõuded kapitalile ja riskijuhtimisele.

Nagu igas eluvaldkonnas, nii on ka HLÜ maastikul tekkinud kõrvalekaldeid normidest ja headest tavades. Nii on viimasel ajal halva tendentsina asutatud 3-4 hoiu-laenuühistut, mis tegutsevad ühistegevuse vormi sisuliselt kuritarvitades – tegu on kitsa omanikeringi poolt kontrollitud ühingutega, mis teenindavad kiirlaenukontoreid ja milliste tegevus on kaugel ühistegevuse algsetest printsiipidest.

Ühistupanga rollist

Kitsalt võetuna ongi opositsioonierakondadel õigus, et üks omavalitsus ei peaks tegelema pangandusega – lihtsalt tulu teenimine ei ole ei avalik huvi ega ka mõistlik. Kritiseerijad ei ole aga soovinudki mõista, mis on olnud ühistupanga loomise algsed eesmärgid ja millist ühiskondlikku rolli need täidaksid.

Aastakümneid Eesti ühistegevust tõuganud inimesed lootsid, et ühistupanga asutamisega õnnestub ära lahendada Eesti hoiu-laenuühistute süsteemi ette kerkinud sõlmprobleemid, et kohalikud „rahvapangad“ saaksid teha suurema arenguhüppe ja kaugema visiooni kohaselt võinuks tekkida laiapõhjalise liikmeskonnaga eestlaste oma rahvapank. On ju ühistupangad levinud enamikes Lääne-Euroopa riikides.

Esiteks tagaks ühistupanga loomine hoiu-laenuühistutele võimaluse tõsta oma hoiustajate õigused ja kohustused, sh maksusoodustused ja hoiustegarantiid, krediidiasutustega võrdsesse staatusesse. Ilma Tallinna linna panuseta kohalikud hoiu-laenuühistud krediidiasutuse staatuse saamiseks kapitalinõudeid täita ei oleks suutnud.

Teiseks annaks see võimaluse kogu hoiu-laenuühistute süsteemile välja arendada oma arveldus- ja maksekaartide süsteemi. Tänaseni peavad kõik hoiu-laenuühistud arveldama läbi teiste krediidiasutuste, tassides neile kui konkurentidele sel viisil ka kogu info oma klientidest, nende kohustustest ja finantskäitumisest.

Kolmandaks võimaldaks see HLÜ süsteemi kasutusse tuua kogu internetipanganduse. Sisuliselt tagaks see HLÜ süsteemi jõudmise tänapäevasele jaepangandusturule. Iseseisvalt ei suudaks tänane HLÜ süsteem selliseid arenduskulusid jällegi kanda.

Kohustuste poolelt peavad ühistupangaga integreeritud hoiu-laenuühistud hakkama järgima samu nõudeid, mis on esitatud krediidiasutustele. Senini pole neid nõudeid järgitud otstarbekuse kaalutlustel, nüüd võtaks ühistupank aga suure osa nendestki kuludest enda kanda.

Tallinna linnal nähti ühistupanga asutamisel nn arengufondi rolli, mis oleks aidanud Eesti ühistulisel pangandusel astuda üle krediidiasutustele seatud lävendite ja finantseerida arenduskulusid määrani, et jõuda jaepangandusturule.

Perspektiivis oleks Tallinna linn saanud ühistupangast käivitamise järgselt ka väljuda, kaotamata sealjuures mistahes varasemaid sissemakseid. See raha kaotatakse kindlasti nüüd, kui see üritus pooleli jäetakse.

Tallinna linnavalitsuse suunamuutusest

Sel nädalal võttis siis Tallinna linnavolikogu vastu otsuse loobuda Eesti Ühistupangale krediidiasutuse tegevusloa taotlemisest. Selle põhjuseks on kõneluste alustamine Inbank AS-iga nende osaluse otsmiseks Coop Pank AS-is.

Nõustun Tallinna linnajuhtide kritiseerijatega selles, et mistahes osaluse soetamisel mistahes kommertspangas raha teenimise eesmärgil puudub igasugune põhjendatus. Kujunenud olukorras maksaks Tallinna linn Inbankile väikeosaluse omandamise eest üksnes põhjendamatult kõrget hinda.

Olen seisukohal, et vastutustundetu oleks loobuda üle-eestilise ühistupanga loomise ideest, mille liikmelisus on igale kodanikule avatud. Seetõttu on mõistlik Tallinna linnavalitsusel ja teistel Eesti Ühistupanga asutajatel finantsinspektsiooni otsus kas vaidlustada või esitada neile uus taotlus ühistupanga tegevusloa saamiseks.

Alternatiivse võimalusena võiks kaaluda asutamiskapitalide ühendamist hoopis Tartu Hoiu-laenuühistuga, et saavutada sama eesmärk – eesltalste oma ühistupank, mis teeniks oma liikmete huve ja kasvataks rahvuslikku kapitali.