Vabaerakonna tegevjuht: pooltõdedest, valedest ja reformistlikust enesepettusest
Selle aasta 13. märtsist kuni 21. märtsini toimusid Stenbocki majas ja mujal koalitsioonikonsultatsioonid uue, peatselt tööd alustava Riigikogu koosseisu valguses. Uue jõuna oli laua taha kutsutud valimistel kaheksa kohta saanud Vabaerakond. Kutsujaks oli valimised võitnud Reformierakond, lisaks neile kahele olid kohal IRL ja SDE.
Tänaseks on need konsultatsioonid läbi, aga nende kulgemine ja kuulsusetu lõpp väärib selgitamist. Ebausklikult võib ju öelda, et nii nad pididki lõppema, sest alustati 13-ndal ja reedel. Tegelikkus on veel lihtsam, sest need olid algusest peale Vabaerakonna suhtes provokatiivse iseloomuga ning varem või hiljem läbikukkumisele määratud. Meie skepsis pealäbirääkija siiruses tõi lõpu kiiremini kätte, mis on tegelikult hea. Meiega üritati teha sama, mida Rohelistega 2007. aastal. Kuna aga Vabaerakond ise hakkas bluffimisele ja pokkerimängule pidurit tõmbama, siis otsustati lõpetada varem, kui algselt kavas oli.
Läbirääkimisi saatsid pidevad nn meediaspinnid. Poliitilises tänavaslängis tähendab see olukorda, kus keegi läbirääkijate delegatsioonist lekitab meediasse mõne arutelu käigus kõlanud väite, tehes seda kontekstist väljarebituna ja andes sellele poliitlise värvingu. Sellisteks Vabaerakonna mainet juba läbirääkimiste käigus rikkuda üritavaid avaldusi tuli mitmeid. Me soovivat üksikisiku tulumaksu määra kergitamist 28 protsendini, me olevat „raha küsinud“, kui uurisime siseministeeriumilt erakondade rahastamise tehnilisi andmeid. Olemuslikult valed on ka Taavi Rõivase põhjendused, miks konsultatsioonid Vabaerakonnaga katkestati.
Esiteks. Me ütlesime üheselt, et üksikisiku tulumaksu tõstmine ja ettevõtete tulumaksu või omakapitali maksu kehtestamine ei ole ideoloogilist laadi programmipunktid, vaid katteallikad tulumaksuvaba miinimumi jõulisemaks tõstmiseks ja sotsiaalmaksu tuntavaks langetamiseks.
Taavi Rõivas ise küsis, kas need on Vabaerakonnale ideoloogilist laadi teesid. Ja mina vastasin: „Ei, need on katteallikad“. Ja nüüd ma loen, et Taavi Rõivas serveerib neid avalikkusele kui meie ideoloogiat. Lame, härra peaminister, nii ei tehta! Kui tõsta tulumaksuvaba miinimumi 400 euroni ja samas tõsta tulumaksu määra 23 protsendini, siis võidaksid sellest kõik palgadetsiilid(????). Tulumaksumäära mõneprotsendiline tõus ei kataks küll tulumaksuvaba miinimumi kasvu ekvivalentselt, kuid oleks tõhusaks toeks ka muudest allikatest katte leidmisele.
Kui probleemile läheneda süsteemisisese ekvivalentsusega, siis 2,5% tulumäära tõusu võimaldab tõsta umbes 100 EUR võrra kuus tulumaksuvaba miinimumi. See on väga kallis majanduspoliitiline meede, seega selleks, et tõsta ainult süsteemisiseselt tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, on vaja tõsta tulumaksu määra 28%. Selle teoreetilise arvutuskäigu me edastasime ka arutelude käigus Reformierakonnale, kuid seda serveeriti meediaspinni raames kui meie tõsist ettepanekut.
Lisan alljärgnevalt tabeli, kus on välja toodud maksuvaba tulu ja tulumaksuvaba määra suhe erinevate sissetulekute juures, ehk piltlikustades nad näitavad seda kohta, millisest kuupalga summast alates inimese tulumaksu kohustus suureneb võrreldes täna kehtivaga (154 eurot kuus ja 20%, esimene veerg).
Näiteks 1200 euro puhul on täna tulumaks 209.20, aga 200 eurose maksuvaba tulu ja 21% maksumäära puhul oleks tulumaks 210. Mida väiksem on tulu, seda rohkem inimene muudatusest võidaks ja vastupidi, mida suurem tulu, seda rohkem kaotaks.
Mis puutub ettevõtete tulumaksu või omakapitali maksu kehtestamist, siis toonitasime ka kampaania ajal, et ettevõtete maksukoormust reguleerivaid samme ei tee me ilma ettevõtjatelt nõusolekut saamata ehk kui tahate jõulist sotsiaalmaksu alandamist (jõuliseks nimetan 5-6% alandamist), siis ehk nõustute edaspidi natuke tulult maksma, et seda kompenseerida. Samas me anname endale aru, et maksu kehtestades on tegu suure halduskoormusega seadusloomele ja halduspraktikale, sealhulgas maksumaksjale (kuni aastani 1999 kehtinud seadusest ja praktikast pole suurt midagi üle võtta). Seega oli meie poolt lauale tõstetud ettepanek pelgalt arutelu mitmekesistamiseks, mitte (veelkord toonitades) poliitliseks eesmärgiks.
Teiseks. Tasub meenutada Jürgen Habermasi ütlust: „Demokraatlikus ühiskonnas peab maksvusele pääsema mitte tugevama argument, vaid tugevam argument.“ Nüüd ütleb rahandusminister Maris Lauri , et maksuteemad ei olegi kellegi teise asi peale Reformierakonna, tehes otsese sõrmeviibutuse ka IRL-i, kui SDE suunas, kes kangelaslikult üritavad neid läbirääkimisi jätkata. Seejuures ei kutsunud Reformierakond praegu ustava parteisõdurina avaldusi tegevat rahandusministrit kordagi läbirääkimiste laua taha, tõenäoliselt kuulas ta neid ukse taga, läbi lukuaugu, aga niimoodi ju täit infot ei saa. Lihtsam on ju sõnu suhu panna inimesele, kes usub, kuid ei valda täit infot.
Huvitav, kuidas kavatseb Reformierakond nullida kahe allesjäänud partneri selgelt ideoloogilised maksupoliitlised teesid. Nii nõuavad sotsiaaldemokraadid 1600-eurosest sissetulekust alates 29-protsendilist tulumaksu ja IRL on ehitanud keeruka astmestiku 500- ja 850- euroste sissetulekute vahele.
Olgu veel lõpetuseks välja toodud terve rida Vabaerakonna ettepanekuid, mida Reformierakond suuremal või vähemal määral ei arvestanud.
Jagada sotsiaalmaksu tasumise kohustus tööandja ja töötaja vahel. Muudatus ei muudaks küll üldist maksukoormust, kuid oleks oluline vahend, et teadvustada palgasaajaile, kui kõrge on tööjõu maksukoormus.
Meie ettepanek alandada dividendidelt makstavat tulumaksumäära 15 protsendini pakuks Eesti ettevõtjale ja välisinvestorile piisavalt soodsa ettevõtluskeskkonna võrreldes meiega reaalselt konkureerivate riikidega.
Tegime ka ettepaneku kehtestada sotsiaalmaksu lagi. See soodustab kõrgepalgaliste töökohtade loomist ning talentide koju toomist.
Tahtsime vabastada sotsiaalmaksust lühiajaliselt (kuni 6 kuud) Eestis töötavad välismaalased, kellel säilib kindlustuskaitse koduriigis või kes sõlmivad eratervisekindlustuse. Lühikest aega töötades ei saa isik sotsiaalmaksu eest vastuhüvesid ebapiisava staaži tõttu.
Sarnaselt Lätile ja Leedule pakkusime võimalust kehtestada mikroettevõtjale aastane litsentsimaks, mis vabastaks aruandluse esitamisest ja maksude arvutamisest. Pidasime õigeks erisoodustusmaksude kaotamist sisuliselt tööga seotud kuludelt.
Kindlasti tuleks luua seadusandlikud eeldused osalise tööajaga töötamiseks. Praegu pole tööandjal võimalik näiteks pensionäre osalise tööajaga palgata, kuna sotsiaalmaksuseadus nõuab iga osalise tööajaga tööle võetud pensionäri eest tööandjalt sotsiaalmaksu tasumist vähemalt ettemääratud summas. Selline – sisuliselt peamaks – töötab maksuvabale miinimumile otseselt vastu, suurendades ebavõrdsust. Ettepankuid oli veelgi, mis põrkusid vastu süsteemikaitsjate kivistunud dogmasid, aga nendest ehk kunagi hiljem.
Põhimõtteliselt võib ju reformiks nimetada situatsiooni, kus inimene asetab kõndides parema jala vasaku ette. Kui selline liigutus on reform, siis liigutuse tegija võib ennast ka suhteliselt lonkiva kõnnaku korral suure reformaatorina tunda. Paraku ei too see lahendusi ei vaesuspiiril vaevlevatele eestimaalastele ega arvukatele tööemigrantidele. Vajame hulga sisulisemat lähenemist majandusele ja ühiskonnale. Oma loodud süsteemi kaitsmisele ja sellest kümne küünega kinnihoidmisele keskendudes ei suuda Reformierakond midagi sellist välja pakkuda ega ellu viia. Seda näitas lõppenud läbirääkimiste saaga väga ilmekalt.
