Vabatahtlik pension – kuidas saada kiiresti vaeseks?

 (153)
Kristofer Vähi.
Kristofer Vähi.Foto: Priit Simson

Valimiste eel on populaarseks saanud poliitikute sõnavõtud II pensionisamba vabatahtlikuks muutmisest, mis esmalt tähendaks kogutud ja ainsate säästude tagasimaksmist pensionikogujatele ning teisalt vastutuse lükkamist oma pensioni hea elustandardi eest tulevastele põlvkondadele, kirjutab SEB Marketsi osakonna juht Kristofer Vähi.

Nii esimene kui ka teine variant näib mulle, kui poliitikavälisele investeerimisvaldkonna spetsialistile, liiga riskantne, et mitte öelda naiivne. Välja käidud idee viib lõppkokkuvõttes olukorrani, kus tulevane maksumaksja peab toetama kümneid tuhandeid vaesuspiirini tõugatud kodanikke, sest riik tegi ühel hetkel populistliku ad hoc otsuse, mis pani võnkuma pensionisüsteemi pikaajalise jätkusuutlikkuse idee.

Kui kohustuslik II samba pensionikogumine lõppeks ning inimesed saaksid oma kogutud pensionivara korraga kätte, siis arvestatav hulk kulutaks raha lihtsalt ära või langeks mõne hiigeltootlust lubava üliriskantse ettevõtmise ohvriks. Tõestusi sellele väitele on võtta nii eelmise majanduskriisi ajast, mil koondamisraha kulutati paljuski pere ühisreisidele, või kasvõi praegusest ajast, kus umbes pooled Eesti elanikud elavad „palgapäevast palgapäevani“. Probleem on laiem ja taandub inimpsühholoogiale. Hiljutine Nobeli majanduspreemia laureaat Richard Thaler kui ka teised teadlased on näidanud, et inimesed teevad pikaajalises rahaplaneerimises järjekindlalt väga halbu otsuseid. Ühiskonna ja üksikisiku huvides töötavad just automaatsed mehhanismid (nagu pension), mis nügivad inimest jätkusuutlikuma finantskäitumise suunas.

Seotud lood:

Aga lähme korraks kaasa mõttemänguga, kus ideaalis enamik kodanikest, saades kätte oma II samba säästud, hakkavad ise investeerides raha kasvatama ja usuvad, et nemad oskavad kiiresti rahast raha teha. Soovides kiiresti rikkaks saada, peab arvestama sellega, et kiiresti on pigem lihtne vaeseks jääda. Seevastu aeglaselt rikkaks saada on arukalt tegutsedes võimalik. Mõõdukas tootlus ja liitintressi võlud on need, mis hakkavad mõjuma pikema ajaperioodi jooksul. Kuid kui paljud Eesti inimesed hetkel aktiivselt investeerivad? Vaevu 5% elanikkonnast, noorte inimeste seas on see protsent veel paar korda madalam.

Vaadates ka Põhjamaid, keda peame edukateks pensionikogujateks ja meile meeldib mõelda, et nad suplevad pensioniraha jõgedes. Tegelikult ei ole olukord omapoolse täiendava investeerimiseta oma pensionisse sugugi nii roosiline, kui tundub. Rootsi ühiskond on murest murtud ja mõtleb lahendusi, kuidas suunata kodanikke rohkem oma tuleviku tarbeks koguma.

Seega, loodame, et poliitilised mängud ei vii veel praeguse palju kritiseeritud, aga ikkagi töötava süsteemi lõhenemisele. Kriitika pole alusetu, kuid pigem tuleks kontsentreeruda lahendustele süsteemi parendamiseks, mida on juba ka tehtud. See annab Eesti inimestele veel aega, et hakata ka päriselt hoolima oma tulevikust.