Tööelu oleks täiesti talumatu, kui poleks väikest meelehead, mida saab endale lubada, et vähendada delegeerimise, meeskonnatöö ja kliendi rahulolu poole püüdlemise piinu.

Kui aega hästi planeerida, võib endale lubada veelgi rohkem meelehead. Näiteks kui lepid kella 10.45-ks kokku kohtumise majast väljas, siis võid vabalt end voodist välja ajada alles üheksa paiku. Samuti kui veedad palju aega teel, siis saad leppida ühe kohtumise ennelõu-naks ja teise õhtuks, nii et vahele jääb korralik ajavaru. Siis võid ühineda selle üllatavalt arvuka seltskonnaga, kes pargib oma autod kõrvalistele teedele, lülitab välja oma mobiilid ning veedab tunde ajalehe ja kohvitermose seltsis.

Kui aga pead püsima kontoris, on meelehea valik pisut teine. Võid leppida kokku kohtumise oma parima sõbraga või teha viis minutit tööd ning veeta ülejäänud tunni küpsisekandiku juures kõike ja kõiki taga rääkides. Kui pead püsima arvuti taga, võid saata oma ülemuse kohta ülimalt jubedaid e-kirju isegi siis, kui ta istub sinu nina all. Isegi kui pole kedagi, kellele e-kirja saata, saab istuda laua taga, lülitada aju vabakäigule ning veeta pärastlõuna oma faile korrastades või katsetades, mida teevad kõik need väikesed nupud tööribal.

Meeste ja naiste meelehea on erinev. Üks meeste lemmikuid on kaduda koos hunniku ajakirjadega kolmeks õnnelikuks tunniks WC-sse (mõned mehed teevad endle seda meelehead kogu oma tööelu igal ennelõunal). Naiste meeleheaks on lõunapausil šoppamine ja mõttetute asjade ostmine. Sellel on veel kaks head külge: terve pärast-lõuna surub ilus suur kott laua all vastu jalgu ja samuti on olemas midagi, mille saab järgmisel päeval poodi tagasi viia.

Treening koridoris

Mõned inimesed lubavad endale nii silmatorkamatut meelehead, et kõrvalseisja ei pruugi seda märgatagi: väike kollane märkmelipik, vastamata jäetud telefonikõne, vahukoorega kohv või siis, tähtsad paberid näpu otsas, koridorides edasi-tagasi saalimine vaid selleks, et trenni teha. Aga on ka veidrat meelehead nagu eraelulise kriisi simuleerimine või pikk jutuajamine personaliosakonnas, et norida neilt välja erijuhtudeks hoitud ‰okolaadipähklid.

Kui aga vajad tõeliselt suurt meelehead, siis on täiesti võimalik minna hommikul tööle ja ikkagi võtta vaba päev. Hämmastav, kuidas üks jutukas kohvipaus läheb sujuvalt üle telefonikõneks ”Kuidas läheb?”, seejärel pikaks lõunasöögiks, ebavajalikuks kohtumiseks ja varajaseks lahkumiseks. Pole vist suuremat kontoriroti rõõmu kui olla kontoris, vaadata, kuidas teised tööd teevad, ning teada, et sulle makstakse raha mitte millegi tegemise eest.

Copyright ©2006 Guy Browning