Olen nädal aega toimuvat pealt vaadanud ja süda tilgub verd. Valitsuse otsustamatus on kohutav. Teste ei tehta, edastatakse valeandmeid nakatumiste kohta, karantiini jäetud inimestele sotsiaalset kindlustatust ei pakuta - helistasin eile tööinspektsiooni ja töötukassasse seoses oma töötaja naasmisega Taist ja isolatsiooni saatmisega - ja kõige hullem on väikeettevõtete nurka surumine rendikohustuste täitmisega.

Olen seotud pereettevõtte pidamisega, mille punktid asuvad kaubanduskeskuses.
Tänaseks on valitsus loonud olukorra, kus inimestel soovitatakse tungivalt olla kodus ja külastada vaid toidupoodi ja apteeki vajaduse korral.
Mõistlikud inimesed loomulikult järgivad seda, seetõttu on ka igasuguste teenuste-kaupade tarbimine viidud miinimumi ja isegi seiskunud. Kõik see on väga õige.

Aga küsimus on, mida teeb keskuse või rendipinna omanik. Nimelt ütleb ta rentnikule, et hoia oma punkt maksimaalselt lahti, meie renti ei alanda.

Vabandust, kuid siin tekib ju vasturääkivus – rahval kästakse tungivalt kodus olla, samal ajal on aga äride omanikud meeletu surve all, kuidas maksta rendipinna eest, kui käivet ei ole.
Selles, mis saab väikeettevõttest, on valitsus kas unustanud või vaatab probleemist teadlikult mööda.

Ütlen kohe ära, et laen siin ei aita, see oleks uus kohustus.
Paljud sellised ettevõtted nagu riidepoed, juuksurid, iluteenindajad, kingsepad, pesumajad, õmblustöökojad jne annavad tööd kuni kümnele või enamale inimesele ja hetkega on nad jõudnud hävingusse.

Otsene ravim oleks see, kui teatud perioodiks, olgu selleks siis kaks nädalat, kuu või kaks kuud, suletaks valitsuse otsusega kõik äripinnad. Selle sammuga vähendaks me nii nakatumise ohtu kui minimaliseeriksime kohe otseseid kulusid. Oleme kõik ühiselt kodus ja tuleme tööpostile tagasi üheaegsel. Lihtne ju.

Praegu, mil ma pean mingil määral oma punkte lahti hoidma, suurendan ma nii oma töötajate nakatumist kui soodustan klientide liikumist ning samal ajal ei võida sellest keegi, välja arvatud keskuse omanik. Sealjuures ei ole mul töötajale pakkuda muid isikukaitsevahendeid kui vaid kummikindad. Pole maske, pole antiseptikut. Midagi pole. See on nagu sõjaolukord ilma sõjata.

Seega teen üleskutse valitsusele: keelake teatud perioodiks äride lahtiolek ja leidke moodus, et sellel ajal ei peaks rentnik tasuma kulusid, kuna niikuinii puudub käive.
Tehke seda kohe ja praegu, nakatunute arv on nagunii juba suur, kuna praktiliselt kedagi ei testita. Piirakem äride lahtiolekut valitsuse tasandilt käsukorraga – antud situatsioonis võidavad sellest enamik osapooli.

Oleme kõik kodus kuni olukorra selginemiseni. Valitsuselt on selleks vaja karmikäelist seaduslikku käsku.