„Oleme nüüd üle kuu aja rangeid meetmeid jälginud, katastroofist pole märku. Kas poleks aeg meetmeid pisut, tasapisi lõdvendada?” küsib Rakveres tegutsev joogaõpetaja ja raamatute kirjastaja Pamela Maran. Ta kirjeldab, kuidas tema ringkonnas on nii palju tuttavaid ettevõtjaid, kes on üle kuu aega kestnud eriolukorra järel koondamisteateid hakanud välja saatma.

Marani sõnul meeldis tallegi valitsuse jõuline otsustamine kriis alguses – mis oleks võinud Saaremaale ja Võrumaale mõeldes tulla ehk pisutki varem –, aga hea, et see siiski tuli. „Praegu on olnud kaotuseid, haigestumisi ja see on paratamatu iga-aastane tegelikkus. Kaotasin hea peretuttava gripi tõttu mõned aastad tagasi. Tema surm läks kirja kiretusse statistikasse,” tõdeb väikeettevõtja.

2009. aasta gripipandeemia mõõtmed olid oluliselt suuremad

Küll aga nendib ta, et nüüd on inimesed moondunud tõe hirmus klammerdunud oma kodudesse, samal ajal kui majandus on kolinaga kokku vajumas. Ta viitab Tartu ülikooli mikrobioloogia professor Irja Lutsar väljaöeldule, kus viimane tõdes, et praegu on väga raske öelda, kas need, kes on pärast koroonaviiruse Eestisse jõudmist surnud COVID-isse või COVID-iga. „See vajab veel edasisi uuringuid,” on ka Lutsar tunnistanud.

Marani sõnul võiks siin vastuseid anda 2009. aasta gripipandeemia. „Terviseameti kauaaegne ja nüüdseks erru läinud epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar nentis, et 2009. aasta gripipandeemia tõttu surnud inimeste tegelik arv võib olla suurem. Toona ei hakatud tihti põhjalikumalt välja selgitama, kas surmaga lõppenud kopsupõletik oli tingitud gripist või millestki muust. Gripikahtlusega uuriti lahanguproove umbes poolesajal juhul,” märgib Maran.

Ta tuletab meelde, kuidas 2009. aasta sügisel saabus gripihooaeg tavalisest kaks kuud varem. „Novembri lõpuks puudusid lasteaiast umbes pooled lapsed, koolist veelgi rohkem. Elanikke ja meediat see ei häirinud, kuigi tegemist oli üsna tõsise epideemiaga,“ on Kutsar rääkinud. Kokku haigestus sel aastal Eestis grippi hinnanguliselt 124 000 inimest. Väidetavalt oli tegu viimaste aastakümnete ühe kõige ulatuslikuma haiguspuhanguga.

„Eestis haigestus grippi 124 000 inimest! Sisult 10 000 inimest igal kuul. 26. veebruarist tänaseni on meil SARS-Cov-2 1332 haigestunut. Kui neid oleks 10 000, ei julgeks me akentki lahti teha. Seda mitte statistika, vaid kuvandi pärast, mis on loodud koroonast. Me oleme hirmuvalitsuse all ja kes ei usu, võrrelgu oma meelelaadi 2009. aastaga,” märgib väikeettevõtja.

Maran on seda meelt, et riskigrupid ja eakad peaksid jääma karantiini edasi ning neid tuleb hoida, kuid noortel ja tervetel tuleks anda tasapisi võimalust naasta endisesse rütmi. „Me pole jõudnud tervishoiu võimekuse kaare tippu ja ma saan aru, et meetmeid oligi tarvis, et mitte haiglaid üle koormata. Kuid niivõrd aeglaselt sussutades istume veel aasta ära ja jõuame järgmisesse majanduslikku kui ka tervisekriisi,” leiab väikeettevõtja.

Teine laine ei jää tulemata

Ta on veendunud, et viirus ei kao paarikuise rahvastiku isolatsiooniga kuhugi, vaktsiiniga läheb aga heal juhul veel aasta – tavapärane vaktsiini tootmine on kaks aastat. „Mida rohkem seda läbi põetakse, seda vähem on viirusel, kellest kinni hakata. On tõendeid, et inimestel tekib koroona vastu resistentsus, kuid muidugi on ka uuesti nakatunuid. Nii nagu ka vaktsiinid ja muud haiguste seljatamised ei taga sajaprotsendilist kaitset,” sõnab ta.

Maran on veendunud, et kui me ootame sooja aja eel oma tubades ja hakkame sügise hakul meetmeid lõdvendama, siis ootab meid paratamatult ees järgmine laine, sest viirus on tulnud selleks, et jääda. „Varem või hiljem peame me kõik viirusega kokku puutuma,” usub ta.

Ta rõhutab, et just praegu pikale venida võiva eriolukorraga istume väga pikalt veel kodus ja sügisel teise perioodi otsa. „Paljud ettevõtted ei ela seda aega üle, sulgevad oma uksed, inimesed kaotavad töö ja ühes töökaotuse stressiga kaasuvad haigused. Koondamised on alanud juba praegu,” sõnab ta oma tutvusringkonnas toimuvale viidates.

Maran ütleb, et on tänulik Eesti valitsusele, kes tegutses kiiresti ja südamest tänulik ka meedikutele, kes teevad tööd, seades teiste elu oma elust kõrgemale, kuid samamoodi on ta ka tänulik ettevõtjatele, kelle pärast meil on töö, et nautida neid hüvesid, mida aeg vabaduses meile pakkus. „Ettevõtjatele, kes garanteerivad meie pensionipõlve, kindlustavad, et meil on maksta arstidele palka jne,” märgib ta.

Samas rõhutab väikeettevõtja, et on ka tänulik, et elab riigis, kus ta võib välja öelda, et üleilmselt tekkinud olukord on sisult täielik jama. „Väändunud statistika ja emotsionaalsete otsuste-arvamuste virvarris ei märka me veel suuremaid kaotuseid, mis meid ees ootavad. Ja seejuures vabadusekaotus ei paista olevat sugugi mitte ainus ega ka ajutine,” sõnab Maran.