Väikeettevõtja suhtelisest vaesusest: kõik ei ole alati nii nagu välja paistab

 (118)
Maire Forsel
Maire ForselFoto: erakogu

Suhtelise vaesusest rääkides tuleb arvestada, et see näitaja ilmestab kui suur osa ühiskonnast elab alla keskmist taset ja keskmine tase ei ole alati see piir, millest allpool kohe kõik halvaks muutub. Mida paremini osadel inimestel läheb, seda rohkem võib olla suhtelises vaesuses elavaid inimesi, kirjutab sotsioloogiamagister ja väikeettevõtja Maire Forsel.

Eile teatas statistikaamet, et suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus on 2017. aastal tõusnud varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti ja ulatub nüüd juba ligi kolmesaja tuhande inimeseni. See tähendab, et veidi enam kui iga viies Eesti elanik tajub end elavat suhtelises vaesuses.

Uudisest võib jääda mulje, et viiendik meie inimestest elab suures vaesuses ja üha enam on neid, kellel igapäevaste kuludega raske toime tulla. Tegelikult on võtmesõnaks siin „suhteline” ja tuleks alati tähele panna, kas räägitakse suhtelisest või absoluutsest vaesusest, sest need on väga erinevad asjad. Kui naaber teenib puhtalt kätte 2000 eurot kuus, sina aga vaid poole sellest, siis oledki sa temaga võrreldes suhteliselt vaene, kuigi ei tunne otseselt millestki puudust.

Praegu on majandusel head ajad ja palgaralli kestab juba pikemat aega – see suurendab suhtelises vaesuses elavate inimeste arvu.
Seotud lood:

Nii näitab suhteline vaesus lühidalt öeldes seda, kui suur osa ühiskonnast elab alla keskmist taset ja keskmine tase ei ole alati see piir, millest allpool kohe kõik halvaks muutub. Mida paremini osadel inimestel läheb, seda rohkem võib olla suhtelises vaesuses elavaid inimesi. Praegu on majandusel head ajad ja palgaralli kestab juba pikemat aega – see suurendab suhtelises vaesuses elavate inimeste arvu, kuigi loogika ütleb, et peaks just vastupidi olema. On üsna selge, et elame praegu majanduslanguse ootuses ja kui tuleb uus masu, suureneb tööpuudus ja peatub palgatõus ning paradoksaalselt just siis on oodata ka suhtelise vaesuse vähenemist. Absoluutse vaesusega on aga vastupidi – majanduslanguse ajal absoluutne vaesus suureneb. 2017. aasta andmed näitavad, et absoluutses vaesuses elas 3,4% elanikkonnast ja hoopis see osa inimestest on need, kelle pärast peaksime tegelikult muretsema.

Nii et kõik ei ole alati nii nagu ta välja paistab, sest kuigi tahaksime suhtelise vaesuse vähenemist, siis vaevalt me rõõmustame tööpuuduse suurenemise või palkade vähenemise üle. Suhteline vaesus halbadel aegadel väheneb lihtsalt seepärast, et jõukamaid inimesi jääb vähemaks. Seda arvutatakse küll väga kindlal meetodil ja kindlaid koefitsiente ja palganumbreid kasutades, kuid samas sõltub see ka sellest, kuidas inimesed oma majanduslikku olukorda tajuvad. Sul võib kõik eluks vajalik olemas olla, aga kui näed, et suur osa tuttavatest saab endale rohkem lubada, siis võib kergelt tekkida tunne, et oled vaene.

Suhteline vaesus halbadel aegadel väheneb lihtsalt seepärast, et jõukamaid inimesi jääb vähemaks.

Ilmselt kiirustavad nüüd paljud poliitikud suurenenud suhtelise vaesuse määra oma valimislubadustes ära kasutama – on ju hea nende numbrite turjal uusi lubadusi välja käia. Tegelikult ei saa suhtelise vaesuse määra poliitiliste meetmetega eriti hästi reguleerida, sest nagu öeldud, sõltub see ebavõrdsuse tasemest, mitte sissetulekute suurusest. Ebavõrdsust saab küll poliitiliste meetmetega vähendada (näiteks suurendades alampalga määra), aga kui enamusel palgad suurenevad, siis jääb suhtelise vaesuse tase ikkagi samaks, ehk siis naaber võib hakata saama 2500 eurot kätte ja sina 1500, aga temaga võrreldes oled suhteliselt vaene edasi. Niisamuti ei saa tasuta bussisõit vähendada suhtelist vaesust, sest suhtelise vaesuse vähendamiseks on oluline, et sissetulekute jaotus ühiskonnas muutuks, mitte ei kompenseeritaks erinevat palka saavatele töövõimelistele inimestele osa nende igapäevastest kuludest.

Loe veel

Kui hakata end pidevalt nendega võrdlema, kellel meist paremini läheb, siis võibki lõpuks sattuda suurde masendusse

Võrdlemine on tegelikult üks halb asi. Kui hakata end pidevalt nendega võrdlema, kellel meist paremini läheb, siis võibki lõpuks sattuda suurde masendusse, kiruda riiki ja turumajandust ja tunda, et ei taheta elada ühiskonnas, kus raha otsustab kõik. Tegelikult ei pea raha kõike otsustama ja sellesse tuleks suhtuda kui vahendisse, mitte kui eesmärki iseeneses. Uuringud on näidanud, et inimese õnnetunne sõltub rohkem andmisest kui saamisest ehk siis meid teeb rohkem õnnelikuks see, kui saame kellelegi midagi anda, mitte see, kui ise saaja rollis oleme. Just nüüd, kui on jõuluaeg, on käimas mitmeid rahakogumiskampaaniaid ja kuulda ka palju nurinat, et mida nad jälle kerjavad. Kui need nurisejad vaid teaksid, et andmisrõõm on saamisrõõmust palju suurem, siis nad võib-olla nii palju ei kiruks. Ärgem siis laskem end suhtelise vaesuse määrast üles kruttida, et enne jõule riigi kirumisele hoogu anda. Õnnelik olemiseks piisab mõnikord väga vähesest ja kui tahad oma õnnetunnet suurendada, siis anneta kasvõi üksainus euro kellegi aitamiseks – usu mind, see lisab sinu ellu nii õnne- kui rahulolutunnet ja elu tundub kohe palju ilusam. Ja ära unusta, et kõik on suhteline.