Väikeinvestori kogemus – investeerimisega tuleb lihtsalt pihta hakata

Nagu Nike tunnuslause Just do it, peaks ka investeerijad alustama kohe kasvõi väikeste summadega, rääkis väikeinvestor Liisi Kirch.

„Kui kunagi väikeste summadega ei alusta, siis ei saa summad ka suureks kasvada,“ rääkis ta.

Tema investeerimisstaaž ulatub juba kaheksa aastani. Kahe lapse ema investeerib koos mehega. Osa investeeringuid tehakse läbi ettevõtte, osa eraisikutena. Julguse ja huvi investeerimise vastu andsid majandusõpingud ning hilisem töö Eesti Pangas ja finantsinspektsioonis. Nüüd on Kirchil oma ettevõte, mis tegeleb finantskoolituse- ja nõustamisega.

Esimene investeering oli Tallinna Kaubamaja aktsia, mille ta ruttu dividendimakse järel maha müüs. Ta on katsetanud ka kulda ja ühisrahatusse investeerimist, kuid on nendest investeeringutest väljunud.

Kirchi varadest on 60 protsenti kinnisvaras, kusjuures ka eluasemelaenuga ostetud eluaset loeb ta investeeringuks. Seda osalt seetõttu, et näiteks nädalaks puhkama minnes üürib ta elamise Airbnb kaudu välja. Lisaks on ka laenuta ostetud rendikinnisvara.

25 protsenti varadest on aktsiates, võlakirjades ja rahas. Ülejäänu on väljaantud laenudes. Ta jälgib ja teeb investeerimiotsuseid, kulutades selleks päevast umbes paarkümmend minutit.

„Kui tulevad ettevõtete tulemused, siis läheb rohkem aega,“ rääkis ta.

Kuigi ta on kätt proovinud ka USA aktsiaturul, on sealsed kulud kõrged ja seetõttu on ta jäänud Balti aktsiate juurde.

Eesmärk saada rahaliselt sõltumatuks

Erinevalt pankade soovitustest pole ta kunagi investeerinud fondidesse, kuna majandusharidus andis talle sobivad teadmised.

Tema eesmärk on saada finantsiliselt sõltumatuks, et raha töötaks tema eest ja kataks ära kõik kulud. Hetkel katavad investeerimisest saadavad tulud ära 80 protsenti kulutustest ehk eesmärgini on veel jäänud vähe minna.

Swedbanki erakliendihaldur Ljudmilla Eljaste rääkis oma töökogemustest, mida ta on kogenud klientidega, kes on investeerimist alustamas.

Tema nõustamisstaaž on 12 aastat ja sinna on jäänud igasuguseid finantsturgude arenguid. Selle ajaga on klientide soovid ja käitumisharjumused kõvasti muutunud.

Ta soovitas, et kõigepealt tuleks alustada säästupuhvi loomisest, milleks võiks olla kuue kuu sissetulek. See on vajalik, sest tööd kaotades kulub uue töökoha otsinguteks kuus kuni kaheksa kuud. Et säästa, tuleks eelarve teha ja korda saada. See tähendab kulutuste jälgimist ja kontrolli alla saamist. Selleks võib näiteks pidada tabelit Excelis.

Siis tuleb välja mõelda investeerimise eesmärk ja riskitaluvus. Nii mõnigi tahab madala riskiga suurt tootlust, rääkis ta. Need asjad kokku ei käi. Siis tuleks infot koguda.

Ta soovitas laste tulevikule hakata kohe nende sünni järel mõtlema ja hakata raha koguma. Samuti soovitas II samba kõrval teha endale III pensionisammas. Kui reguleerida regulaarselt saab riske ajas hajutada.

„Väga tähtis on paika panna eesmärk ja olenemata finantsturgudel toimuvast jätkata eesmärgi suunas liikumist. Ära eemaldu eesmärgist,“ rääkis ta. „Regulaarsel investeerimisel globaalsetesse fondidesse on riskid minimaalsed.“

Kokkuvõtvalt võrdles ta head investorit hea autojuhiga, kes sõidab rahulikult ja jõuab sihtkohta.

Ta soovitas silmas pidada teenustasusuid ja hoiduda emotsioonidest.

Investeerijad eelistavad kinnisvara

Swedbank avalikustas täna Eesti Konjunktuuriinstituudi veebruaris läbi viidud elanike küsitluse tulemused. Sarnane uuring toimus ka viis aastat tagasi.

Selgus, et inimeste säästuvõime on ajaga suurenenud.

Eestlaste kinnisvarausk on ajas vaid süvenenud. Kui 2013. aastal pidas 47 protsenti parimaks rahapaigutamise viisiks kinnisvara, siis nüüd oli seda meelt juba 62 protsenti säästuvõimelistest vastanutest. Kasvanud on pensionisüsteemi raha paigutamise eelistamine (kaheksalt protsendilt 17 protsendini) ja aktsiate ostmise soov 13 protsendilt 19 protsendini.

Need kes soovivad raha aktsiatesse paigutada eelistavad Eesti päritolu ettevõtete aktsiaid (56 protsenti võrreldes välisaktsiate 44 protsendine eelistusega).

Aktsiatesse investeerimist motiveerib enim kindel oodatud tulu ehk dividendid. Nii vastasid 58 protsenti aktsiahuvilistest. Järgnesid ettevõtte usaldusväärsus (48 protsenti) ja soov teenida aktsiahinna tõusult (44 protsenti).

Kuigi kinnisvara peetakse parimaks rahapaigutuseks, pole viie aastaga mainimisväärset muudatust koduvälistest kinnisvarainvesteeringute tegemise näol näha. 2013. aastal vastas kümme protsenti, et on ostnud lisaks eluasemele koduvälist kinnisvara, siis 2018. oli neid 11 protsenti. Samas huvi sellisesse kinnisvarasse investeerida on kasvanud 13 protsendilt 18 protsendile.

Vahest vähese reaalse tehinguni jõudmise põhjuseks on see, et kinnisvara ostu nõuab suurt algset rahapaigutust. 52 protsenti nendest, kes plaanivad viie aasta jooksul lisakinnisvarasse investeerida, otsivad sobivat kinnisvarapakkumist. Viis aastat tagasi oli selliseid 32 protsenti.

Kui viis aastat tagasi leidsid 54 protsenti, et pole veel midagi tehtud, kuna kinnisvaraga pole kiiret ja aega veel on siis nende osa kahanenud 37 protsendini. Raha laenu sissemakseks kogus nii siis kui praegu 13 protsenti huvilistest.

Kui inimesed satuksid rahaliselt raskustesse, siis 54 protsenti kinnisvara omanikest ei ole nõus müüma mitte ühtegi kinnisvara. 2013. aastal oli selline seiskoht 61 protsendil vastanutest.