Õllevõlur on väike pereettevõte, kus abikaasadest omanikud Vahur ja Juta Kase on ise ka pruulmeistrid, kes reaalselt pruulikojas ka toimetavad. See on Eestis haruldane. Lisaks kasvatavad nad ise humalat, mis on väiketootjate puhul samuti eriline nähtus. „Mõned peavad meid vanamoodsateks. Oleme isegi odrast linnast kasvatanud, sest sedagi peab tõeline pruulmeister oskama," ütleb Vahur Kase. Õlletegu sai alguse juba 2007. aastal. Kaskede suguvõsas on juba mitu põlve õlle pruulimisega tegeletud.

Õllevõlur on ise finantseerinud uue sisseseade ostu 2016. aastal. Selle maksumus oli võrdne eramaja hinnaga Nõmmel. Nad suudavad päevas toota 12 000 pudelit õlut. Nad pakuvad teenust ka neile kodupruulikodadele, kel veel endal nii suurt tootmisvõimsust ei ole. „Kasvuruumi on meil veel ja laienemise plaanid ka." Õllevõlur keskendub täna kodumaisele tarbijale ja nende Tallinn City on valitud Prisma nn label tooteks. Ekspordile mõtlevad aga nemadki.

Kuidas on aga Õllevõluri tegemisi mõjutanud aktsiisitõusud?

„Otsene vastus on, et sama koguse toote müügist saame pidevalt vähem raha oma põhikulude katteks ja pidevalt suureneb riigile makstavate maksude osakaal ja meile jääv osakaal hüppeliselt väheneb. Meie ei ole oma toodete hindu saanud tõsta. Meil puudub võimalus lisada aktsiisitõus oma toote väljamüügihinnale," ütleb Kase.

Pruulikoda soovib stabiilsust

Lehe Pruulikoda suudab praegu toota umbes 20 000 liitrit õlut kuus. Eelmisel aastal pruuliti seal 120 000 liitrit. Lisaks Eestile müüakse oma õlut Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Hollandis. Pruulikoja juht Tarmo Tali ütleb, et huvi Eesti käsitööõlle vastu on suur ja erinevad läbirääkimised käivad nii Euroopast kui Aasiast pärit imortööridega.

Tarmo Tali sõnul ei ole aktsiisitõus käsitööõlle turule hästi mõjunud. Kõige rohkem on tunda Soome turisti kadumist. Kuigi põhiosa õlleturiste soetas pigem sadamas odava "kohvri" oli palju ka neid, kes külastasid kohalikke restorane ja käsitööõlle kauplusi. „See valdkond on täna oluliselt kokku kuivanud," ütles Tali.

Eesti humal saab õlleks

Tali ootaks riigilt eelkõige stabiilset ja konkurentsivõimelist majanduskeskkonda. Nende üsna lühikese eluea jooksul on pikaealisi aktsiisilubadusi muudetud juba neli korda. Kavandatud meetmed ei arvesta tihti väikeettevõtjaga ja paljud auditeerimise-, taatlemise-, registreerimise- ja tunnustamise nõuded koormavad väiketootjat ebamõistlikult palju. „Väiketootjatele tavapäraselt antavad aktsiisisoodustused on ühed Euroopa väiksemad ja jäävad alla nii Soome kui Läti analoogsetele soodustustele," kurtis Tali.

Mida ta sellega mõtleb? Euroopa Liit on lubanud väikeõlletootjatele anda aktsiisisoodustust ja seadnud piiriks 20 miljonit liitrit aastas. Iga riik saab ise otsustada, kuhu ta oma piiri seab. Läti on selle pannud 5 miljoni peale, Soome 15 miljoni peale. Eestis lõppeb aga väikepruulija staatus juba 600 000 liitri peal.

Välismaalasest mustlaspruulija vaade

Vaat on Eestis tegutsenud mõned aastad. Seda veab šveitslane Markus Hausammann. Nad on mustlaspruulijad ehk sellised tegijad, kel ei ole oma pruulikoda ning kes kasutavad toodangu valmistamiseks teiste abi. Osa nende õllest valmib Eestis, osa Belgias ning koostööpartnerite ring on laienemas. „Meie tootmise spetsiifika tõttu ei ole meil otsest mahu ülempiiri, on aga tugev vajadus stabiilse kasvu järgi. Meie mudeliga kaasnevad paraku ka madalamad marginaalid ning teatava suuruseni jõudmine on määrav," ütles mees.

Vaat müüs eelmisel aastal umbes 25% oma toodangust Eesti turul. Eksport läheb peamiselt Šveitsi, Soome, Hollandisse, Lätti ja Leetu. Töö uute turgude osas käib pidevalt. „Otse loomulikult meeldiks meile Eestis rohkem õlut müüa. Hetke maksupoliitika tõttu on siinne turg aga aina vähem atraktiivne," ütles Hausammann.

Šveitslane ütleb, et neil käivad ettevalmistused, et ehitada Tallinnasse uus pruulilabor, et toota eriõllesid Eesti- ja välisturgude jaoks. Sellest saab tema sõnul Eesti kõige tehnoloogilisemalt innovatiivsem pruulimissüsteem.

Hausammann ütleb, et Eestist on saanud üks huvitavamaid õllemaid. Massiõlleturism ei ole tema jaoks huvitav. Käsitööõlle turism seevast on kindlasti suure potentsiaaliga. Tallinn ja Eesti on end juba Euroopa õllesõpradele väga hea sihtkohana tõestanud. „Tallinn Craft Beer Weekend, arvukad head väikesed pruulikojad, suurepärased pubid ja restoranid ning võrdlemisi hea hinna-kvaliteedi suhe aitavad arengule kaasa," ütleb ta.

Aga siis pöörab ta jutu aktsiiside peale, mis on tema meelest number üks piirav tegur, mis võib selle tärkava tööstusniši juba rohujuure tasandil lämmatada. Viimaste pitsitavate aktsiisitõusude tagajärjel on mitmete väikepruulikodade müük kuni 30% langenud. „Odavaks loodud kehvapoolne masstoodang on jätkuvalt odav. Väiketootjate õlled aga toodavad nüüdseks kohati turul kas kahjumit või pole kliendile taskukohased. Üüratud aktsiisitõusud ei aita kindlasti kuidagi rahva tervist säästa ja alkoholismi ravida või ennetada. Otsene mõju on pigem, et väiketootjatel on raske jätkusuutlikud püsida, rääkimata Eestis oma turuosa laiendamisest."

Aktsiisitõuse kirub ka Kochi Pruulikoja juhataja ning pruulmeister Ardo Eesmäe. Tema sõnul lõi tõus eelmisel aastal eriti valusalt just õlletootjaid. Eesmäe toob välja, et enamus väiketootjaid ei korrigeerinud oma hindu aktsiisitõusu järel seetõttu, et neile on säilinud valitsuse poolt määratud aktsiisisoodustus 50%. Hindu võidi korrigeerida vaid minimaalselt. „See omakorda lõi olukorra, kus kallis käsitööõlu ja masstootmises olev mainstream õlu on oma hinnalt suhteliselt lähestikku jõudnud. Samas on tekkinud olukord, kus soomlaste jaoks on siinne õlu kallis ja nad suunduvad, nagu enamus eestlastestki, õlle järgi Lätti."

Tagasi ei hoia end ka Saaremaal Pihtla õllekööki vedav Alo Väli.

„Leiame, et riigi valitsus on aktsiisipoliitikaga täiesti rappa sõitnud ja oma tootjatele korraliku käru keeranud. Meie, kes me sooviksime tegutseda deviisi all „mahult maitsele", näeme, et riik lükkab teema puhtalt mahule. Ja rahva tervisest on niisugusel moel nagu nüüdseks tõestatud, täiesti silmakirjalik rääkida."