"Mäletan viimaseid solvumispisaraid, mis ma poetasin Luige laadal, kui laada peakorraldaja tuli meie leti juurde ja sõimas mu pojal pea täis sellepärast, et suitsuküülikuid ei ole letis. Vabandasime, et küülikud said otsa - tõin soojad ja otse ahjust laadale ja osteti ära poole tunniga. Aga härra oli nii solvunud, et kukkus kärkima: "Te olete kõik ühesugused - rääkige-rääkige oma kodus suitsetatud lihast, niikunii tuleb kõik samast august. Ühe rekkaga tuuakse ja siis jaotatakse eri telkidesse, teame teiesuguseid..." Jne, jne...

Ta polnud isegi proovinud, mida talu toodab ning nägi talupidajaid esimest korda...

"Olavi (talu peremees - toim) kutsus teda külla ja tahtis tõestada, aga ilmselt oli solvumine küülikust ilma jäämisel nii suur, et mees ainult tänitas. Mina hakkasin nutma ja tulin ära... Miks me siis teeme seda, miks me oleme magamata ja istume suitsuahju ja pasteedipoti ääres, kui teised on ööklubis või mätta peal?" küsis Krõõt.

"Kas see on mingi loll sadomaso elu, mille võib tallata jalge alla see, kes pole süvenenud ja kellel on võim - võim võtta ära üks vähestest võimalustest müüa oma talutoodangut, sest tema korraldab laata, jätkas ta. "Me ei pääse ju poelettidele, sest me ei ole tööstus... Me ei pääsenud isegi toidumessil pasteedivõistlusele, sest me pole tööstus ja kodupasteedil ei ole luba osa võtta."

Aprillis sai talu tellimuse Tallinki reisilaevade peakokalt, kes käis maitsmas lihatooteid erinevates kohtades ja leidis Vana-Torokse talu tooted Sadama turult. Tellimus oli 300 kg suitsuliha nädalas, mida oleks saanud serveerida delikatesslaudades ja õhtusöökidel.
"Arvake ära, miks me ei saanud seda tellimust vastu võtta? Õige vastus - me ei ole lihatööstus, aga talutootja käest ei tohi osta, sest me ei vasta eurostandarditele..."

"Meie oma pühas järjekindluses otsustasime, et elame edasi - tegutseme," kirjutas Krõõt.

"Pärnu hansapäevadel saime kiita nii et tolmas ja liha osteti ka kõik ära ja siis tulid Tallinna merepäevad ja osteti samuti kõik liha ja pasteet ja pardid ja küülikud ja kanad ja kõik ära... Vägev tunne!

Eriti äge tunne oli see, kui tuli selline kiri, et kutsume teid veinifestivalile Toompea vaateplatvormile müüma, kuna oleme teid välja valinud..."