Väiketootja peab ostma koha suurpoe müügiletil

Suurtes jaekettides toimib omalaadne ringkaitse uute ja väiksemate tootjate vastu. Selle kohaselt saab tootja poes müügipinna lähtuvalt turuosa suurusest ja väiketootja peab müügikoha eest kaupmehele maksma, kirjutab Äripäev.

Taoline süsteem, kus konkreetse tööstuse toodete müügipinna osakaal kogu tooterühmale mõeldud pinnast on võrdne tööstuse turuosaga peaaegu välistab uute tegijate läbilöögi. Mingi alternatiiv on siiski ka neile jäetud: neil on võimalus osta kaupluses müügipind mingiks ajaks, mille jooksul toode peab tõestama, et teda ostetakse. Kui ostetakse, tekib turuosa ning oledki poes sees.

Müügipinna ostmine ei tähenda automaatselt seda, et tootjal tekib mingi turuosa, sest üldjuhul pakutakse müügiks pindu, mis asuvad kusagil ostja teest eemal. Letimeetri hind sõltub tööstuse müügijuhi läbirääkimisoskusest.

Näiteks ühe õllealuse hind nädalas võib olla umbes 1000 krooni, lisaks peab tööstus andma poele kõvasti allahindlust ja toetama toote müüki reklaamikampaaniaga. Levinud on ka, et tootja maksab teatud summa, näiteks 1500 krooni selle eest, et tema uue toote sobivus kaupluse sortimenti võetaks kaupluse igakuises sortimendinõukogus arutlusele.

Saku Õlletehase müügiosakonna juhataja Marge Kaarma sõnul on Sakul poodidega pikaajalised lepingud. “Kaupluste põhiväljapanekul jagatakse pind tootjate vahel vastavalt turuosadele, lisaväljapanekutel saavad kohad need, kes teevad parema pakkumise, näiteks annavad rohkem allahindlust,” räägib Kaarma. “Ka meie peame uute toodetega, mille müük pole veel tõestatud, tunduvalt rohkem vaeva nägema kui juba sissetöötatud markidega.”

Kaarma sõnul on kauplustele selline turuosa-süsteem kasulik, sest tundmatu tootja toode ei pruugi palju müüa. Saku õlletehasele kuulub umbes pool kogu õlleturust ning sama proportsioon on tema käes ka kaupluste õllenurkadest.