Vaja on elektrialast koostööd


Selle aasta 13. märtsi Eesti Päevalehe artiklis “Kas tagasi Balti ringi juurde?” tegin ettepaneku mitmekülgseks elektrialaseks koostööks naabritega.

Samaaegselt Baltimaade koopereerumise uurimisega tuumareaktori ehitamiseks Ignalinas tuleks teha uuring, kuidas koopereeruda Soomega. Valik tuleks teha alles mõlema uuringu tulemuste alusel. See ettepanek äratas Soomes huvi.

Soome arendab jõuliselt tuumaenergia ja biokütuse kasutamist. 2009. aastal valmib täiustatud viies tuumareaktor, käib arutelu kuuenda reaktori ehitamise üle.

Suur töö tehtud

Tuumajäätmete mahutamiseks on Olkiluotos rajatud unikaalne hoidla 500 meetri sügavusele graniidikihi alla. Valmis esimene ülemerekaabel Soomega, kavandamisel on ka teise kaabli ehitus.

Pole teada, kas Eesti ametivõimud ja Eesti Energia on selles suunas midagi ette võtnud. Ka Baltimaade paljuräägitud kokkulepete edasist käiku pole avalikustatud. Siin on kõik oluline – reaktori valik, tuumakütuse tarneallikad, jäätmete ohutu ladustamine, toodangu ja investeeringute jaotus riikide vahel, elektrituru tingimused, elektri hind jne. Juba on kuulda lahkarvamusi Poola kaasamises projekti, millele just Eesti pool vastu panevat. Kas selline kiire eitav reaktsioon on õigustatud?

Baltimaadel tuleb valida, kas osaleda senises projektis koos sellega seotud lõunapoolse tupikliiniga või rajada vastavalt Euroopa Liidu püüdlustele integreeritud süsteemide poole ühendus ka Poolaga, viies nii ellu Balti ring ( Poola-Rootsi kaabel juba töötab). Näen viimases olulisi eeliseid, eelkõige pikemaajalises varustuskindluses ning süsteemi paindlikkuses. Võtkem arvesse ka seda, et meie lõunanaabrid osalevad ühishuvides partneritena Soome-Eesti kaabli rajamises.

Sõltumata sellest, kas Eesti läheb Ignalina projektiga kaasa või mitte, tuleks Leedu-Poola ühenduse rajamist toetada. Ainult sel juhul on võimalik Baltimaade elektrisüsteemi lahti ühendada meile ebakindlast Vene-Valgevene süsteemist.