Välismaa tuumajaamadesse investeerimine on Eestile ohtlik
Suurte Eesti Energia summade välismaale paiskamine võib tekitada olukorra, et Eestis ise elektrit ei toodeta, kuid naabritelt ei saada seda kätte.
Eesti Energia kavandab elektrituru avanemisega põhjendatavaid samme, mis lähevad vastuollu nii Eesti kui ka Euroopa Liidu energiajulgeoleku vajadustega.
Euroopa Liidu vaba energiaturg toimib üksnes juhul, kui iga liikmesmaa suudab tagada oma kohaliku energiatootmise allika, jäi kõlama eelmisel nädalal Jurmalas toimunud rahvusvahelisel Wilton Parki energiajulgeoleku konverentsil. Jurmalas esinesid Euroopa, Venemaa ja Hiina juhtivad energeetikaanalüütikud.
Euroopa Liit kontrollib vabaturupõhimõtetest kinnipidamist, kuid piisavas koguses energia tootmise saavad tagada ainult liikmesmaad. Euroopa Liit ei asunud oma turgu avama soovist elavdada rahvusvahelist maaklerlust, vaid seetõttu, et senised tootjad on ilmutanud märgatavat ebausaldusväärsust.
Euroopa energiaga varustajatest umbusaldatakse ennekõike Venemaad. Valdavalt usutakse Euroopas, et Venemaal leidub piisavalt nii gaasi kui ka naftat, samuti tarmukust neid Euroopale müüa. Kuid väga sügavalt kaheldakse venelaste võimes Euroopale vajaminevaid energiavarusid kätte saada.
Venemaa ei investeeri piisavalt uute gaasivoogude avamiseks ning samal ajal tõrjub energiliselt väliskapitali puuraukude juurest eemale. Gazprom nõuab, et eurooplased maksaksid pikaajaliste lepingutega ette kinni uute leiukohtade avamise. Kuid eurooplastel puudub kindlustunne, kuidas Venemaale pumbatavat raha kasutatakse. Venelased kasutavad energiat sageli poliitilise relvana, mistõttu nende tegevus jääb eurooplastele arusaamatuks ja läbipaistmatuks.
Energiaturu avamine on eeltingimus võimsate gaasitorude ehitamiseks, et sinine voog saaks tulla Euroopasse otse Kesk-Aasiast, möödudes monopolii-haluses Venemaast.
Muide, Vene-Saksa Läänemere-gaasijuhe Nord-Stream pole mingi Molotovi-Ribbentropi pakt, vaid osa Euroopa energiajulgeoleku süsteemist.
Euroopas kardetakse, et Läänemeri saab ühe ilusa toru, mis jääb aga venelaste võimetuse tõttu täiesti tühjaks.
Sõjatants Nord-Streami ümber
Eesti valitsusel õnnestus gaasitoru keskkonnauuringute vastu sõdides ennast kodupublikule näidata muinasjutust tuntud vapra rätsepana, kes võitis hiiglast, pigistades kivi asemel käsnast vett välja. Nord-Streami projektile pole meie sõjatantsul suuremat mõju. Päeva lõpuks jääb küll tõenäoliselt meelde Eesti südi etteaste, aga peale keksimise ei mäletata sellest midagi muud.
Uudiseid jälgides tekib mulje, nagu olekski Eesti Energia juba maailmajagudevaheline rahandusasutus, mille osavad maaklerid kauplevad üleilmsetel turgudel saastekvootidega ning kaaluvad hiiglaslikke tuumaprojekte.
Igahommikuseks kohvivee kuumutamiseks ja habemeajamiseks vajaliku elektri korraldavad nad Eesti tarbijatele justkui mängeldes.
Selline väline sära lähtub oletusest, et tulevikus on elektrit odavam toota välismaal, Leedu ja Soome tuumajaamades, ning eestlastel tasub tootmise asemel kaubelda elektri ja kvootidega.
Kuid avanev Euroopa turg ei suuda tagada Eestile varustuskindlust, sest ülekandeliinide puudumine ei võimalda energiat alati osta sealt, kus seda on rohkem. Eestit ümbritsevad riigid murravad juba praegu energiadefitsiidi pärast pead ning kõik ehitatavad uued võimsused on juba ette ära müüdud.
See tähendab, et Euroopa avatud elektrituru tingimused määravad ühemõtteliselt need, kes elektrit toodavad, mitte aga kauplejad.
Eesti Energia püüab jätta muljet, et tema poolt sünnitatavad maaklerid tagavad vajalikud elektritarned kas Skandinaaviast või kust tahes mujalt.
Eestlane, kes on harjunud ostma kohalike kaubamärkide all müüdavaid Türgis või Hiinas õmmeldud jakikesi, läheb selle väite peale lõksu.
Kuid energiamajanduses ei toimi tekstiilituru loogika. Rikkalikud energiaallikad võivad ju kusagil asuda, kuid ligipääsu puudumisel jäävad nad täiesti kättesaamatuks.
Kui me oleksime tohutu saastamise tõttu kunagi sulgenud Kunda tsemendivabriku, siis praegu ei ehitataks Eestis vist ühtegi maja. Tsementi lihtsalt poleks, sest kõigis tsemendivabrikutega naaberriikides valitseb samaaegne ehitusbuum.
Meie energiaettevõttel pole lähitulevikuks ette näidata ühtegi käegakatsutavat täiendavat kodumaist energiaallikat.
Balti riikide elektrisüsteem meenutab vana vene balalaikat, millel me mängime püüdlikult Euroopa hümni. Kuni tänase päevani toimib Eesti, Läti ja Leedu elektrivarustus samas süsteemis Valgevene ja Venemaa omaga, kusjuures pilli häälestab Venemaa.
Uued elektrisillad Euroopa Liitu kujutavad endast kas punktiire või kriipsukesi maakaardil. Tallinna ja Helsingi vahele mullu ehitatud 350 MW Estlinkil on nii väike võimsus, et selle eest pole võimalik teenida midagi enamat peale andestava õlalepatsutuse. Leedulased ja lätlased kirjutavad oma punktiirikeste juurde küll Estlinkist mitu korda suuremaid võimsusnäitajaid, kuid on seni piirdunud vaid kulutustega trükivärvile ja pliiatsisüdamikele.
Praegu lisavad baltlased ühisesse energiasüsteemi oma isiklike elektrijaamadega tõhusa panuse. Ent leedulased panevad tehnoloogilise ohtlikkuse tõttu kahe aasta pärast kinni vana Ignalina tuumajaama, kust pärineb hinnanguliselt ligi 40 protsenti Balti riikide elektrienergiast. 2015. aastal peab Eesti liigse saastamise pärast sulgema ligi kaks kolmandikku oma põlevkivil põhinevast elektritootmisvõimsusest, mis annab ligi veerandi Balti riikide elektrienergiast.
Leedu improviseerib
Seitsme aasta pärast ennustavad turuosalised Balti riikide ühisele turule ligi viie teravatt-tunni suurust aastast elektrienergia defitsiiti – rohkem kui kümme korda suuremat kui praegu. Kuid see ennustus peab paika, kui samal ajal valmivad Lätis ja Leedus uued gaasi ja sütt kasutavad elektrijaamad. Erinevalt eestlastest on meie lõunanaabrid need jaamad endale vähemalt paberile valmis joonistanud. Kui Eesti Energia kohe Eestisse uute elektrigeneraatorite ehitamist ei alusta, kasvab Baltikumi aastane elektridefitsiit 2016. aastaks hinnanguliselt ligi 11 teravatt-tunnini, mis moodustab optimistlikult võttes veidi üle kolmandiku Baltikumi tarbimisvajadusest.
Läti on nii suure defitsiidi tingimustes elanud kogu aeg. Kuid tema kõrval asuvad veel praegu omaenda tarbimisest rohkem tootvad Leedu, Eesti ja ka Venemaa.
Ainult kõige lihtsameelsemad võivad uskuda, et uus Ignalina tuumajaam valmib 2015. aastaks. Leedulased on nimetanud uueks võimalikuks tähtajaks 2017. aastat, kuid ka sellise tähtaja uskumiseks läheb vaja suures koguses blondeerimisvahendit.
Ignalina projekti rahastamiseks on vaja investeerimisvõimelisi partnereid. Eesti ja Läti rahvuslike energiakompaniide näol on need olemas. Kuid Leedus pole suurprojekti investoriks nõutavatele näitajatele vastavat ettevõtet. Eesti ja Läti ootavad, et selline ettevõte loodaks Leedus tegutsevate energiafirmade baasil. Kuid näiteks Leedu keskpanga tähtsad ametnikud ei varja oma irooniat, nimetades sellist ootust avalikult lausa naeruväärseks.
Samuti harrastab Leedu improvisatsioone, kutsudes partneritega konsulteerimata projektis osalema üha uusi osanikke. Alguses tegid leedulased sellise käigu Poolaga. Poolat muidugi kaaluti enne omavahel, kuid kutsumist ei otsustatud. Hiljuti hõikasid leedulased välja Ukraina nime, oskamata seejärel täpselt selgitada, milles ukrainlaste osalus võiks seisneda.
Selleks et Ignalinas labidas maasse lüüa, tuleb esmalt sõlmida aktsionäride leping, mida aga ei suudeta teha.
Ignalina jaama rajamist mõjutavad oluliselt Leedu sisepoliitilised heitlused. Kui jaam saab valmis, siis hakkab sisepoliitika selle tööd ja tegevust mõjutama täpselt samuti nagu nüüd, planeerimise ja läbirääkimiste faasis. Tootmisüksus, mis peaks justkui tagama Eesti energeetilise julgeoleku, asub küll Euroopa Liidus, kuid meile harjumuspärasest täiesti erinevat poliitilist ja ärikultuuri viljelevas riigis. Ilmselgelt on sellistes tingimustes ohutum kaubelda mandariinide või kaltsudega, kui toota Eestile elektrit.
Eesti osalemine Soome tuumajaamas näib aga veelgi küsitavam, sest soomlastega pole seni isegi läbirääkimisteni jõutud. Soome tööstused on samuti energianäljas, osalevad elektri saamise nimel ise tuumaprojektis. Arutlused eestlaste osalusest sarnanevad pigem jutuga tädist, kellest saaks omnibussi, kui rattad alla panna.
Estlinki merekaabel on kavandatud äritegevuseks, kuid tõsiseks strateegiliseks impordiks vajalikku võimsust sellel pole.
Nüüd ei jää muud üle, kui pöörata oma vesised silmad taas Venemaa poole. Kuid kas venelased ikka armastavad meid piisavalt? Kas venelased võivad olla kindlad vastuarmastuses?
Ainukene suure võimsusega tuumaelektrijaam, mida meie käeulatusse jäävasse piirkonda ehitatakse, on Leningradi aatomielektrijaama uus reaktor Sosnovõi Boris. Tööd juba käivad ja 2013. aastal vajutatakse “rubilnik” sisse. Ühe hooga kavatsetakse samasse juurde ehitada veel mitu uut reaktorit. Tuumajaama müügimehed sõidavad juba mitu aastat mööda Skandinaaviat ringi, et leida oma jaama toodangule ostjaid. Nad oleksid valmis kas või kohe alustama kaablite vedamist Tallinna, Kotkasse või Stockholmi – kui oleks vaid ostjaid. Kaablit tahavad nad panna sellepärast, et müüa elektrit sõltumatult Venemaa ühendatud elektrisüsteemide RAO-st EES, kellele kuulub praegu ekspordimonopol.
Poliitilised sekeldused
Seni tõrjuvad eurooplased sosnovõiborlasi leebelt, sest venelasi üldiselt ei usaldata: hakkad äri tegema, siis aga tõmmatakse sind mingitesse poliitilistesse sekeldustesse. Las aga ehitavad oma jaamad enne valmis.
Eestisse ei saaks Venemaalt justkui üldse elektrit osta, sest meie seadus välistab tarned nii halvasti keskkonnanõudeid arvestades elektrit tootvast riigist nagu Venemaa. Muidugi on siin tegemist puhta populismi ja silmakirjalikkusega. Pidevas elektridefitsiidis lätlased sellist pirtsakust ei ilmuta ning on valmis venelaste toodetud elektrit meile lahkelt edasi müüma. Eesti Energiast on juba sündinud paar ettevõtet, kes just selliste tehingute plahvatuslikku algust ootavadki. Neile pole Eestis tootmine kasulik, sest rahvusvaheliselt vahenduselt defitsiidipiirkonda saab mõnusalt teenida.
Kuid Venemaalt elektri importimise põhitakistus peitub idanaabri majanduse tormilises arengus. Leningradi oblasti juhtkond kavandab praegu Ust-Luga sadama ja Sosnovõi Bori piirkonda koos sakslastega hiiglaslikku alumiiniumitehast, koos indialastega tohutut terasetootmist ning iseseisvalt võimsat ränivabrikut. Igaüks neist tootmisgigantidest vajaks enda töös hoidmiseks iseseisvat tuumareaktorit. Võib-olla jääb venelastel tõepoolest Sosnovõi Boris midagi üle, millega Põhjamaade Nordpooli elektribörsi vabade võimsuste turul kaubelda.
Eesti täiesti väljavaatetu energiapoliitika näib tuginevat üksnes Eesti Energia ümber toimetavate poliitikute edevusele ja suurettevõtjate ükskõiksusele.
Kommentaar
Peep Siitam
energeetikaettevõtja
Kõik Eesti energeetika hädad tulenevad eesmärkide puudumisest.
Elektrimajanduse pikaajaline arengukava peidab mitmeid puudusi, kuid seal on üks väga oluline eesmärk: Eesti elektritarbimist rahuldava kohaliku genereeriva võimsuse olemasolu säilitamine. Mujale investeerida võib, kuid kohaliku genereeriva võimsuse olemasolu tuleb tagada. Probleem on aga selles, et kelleltki pole seda nõuda.
Eesti Energial pole seadusest tulenevat kohustust varustada Eesti elanikke elektriga. Ettevõtte visiooniski seisab, et ettevõte positsioonib ennast kui kahele miljonile Läänemere-äärsele elanikule elektri müüjat. Ärge ajage seda segi elektri tootmisega.
Süüdi pole Eesti Energia juhid, sest tegu on eelkõige äriettevõttega, mille eesmärk on kasumi tootmine.
Üks peamisi takistusi, mis ei lase Eesti Energial kohalikke elektrijaamu ehitada, peitub aga teadmatuses, milline lugu on lähitulevikus saastekvootide ja eriti saastetasudega. Pole võimalik teha 20–25-aastast äriplaani, teadmata, milline on kas või lähema nelja-viie aasta saastetasude täpne määr.
Riik peab looma institutsiooni, kes kavandaks pikemaks ajaks Eesti energiaga varustamist ning lõppkokkuvõttes hankeplaani täitmise eest ka vastutaks. Praegu Eestis selline institutsioon kurioosselt puudub.
Samuti tuleb luua tegelikud eeldused elektri vabaturu tekkeks. Ülim lihtsameelsus on deklareerida, et turg on vaba, kui samal ajal üks turuosaline dikteerib teiste turuosaliste juurdepääsu turule.
Kommentaar
Sandor Liive
Eesti Energia juhatuse esimees
Eesti Energia kavatseb nii praegu kui ka tulevikus toota elektrit oma klientidele ise ning mitte olla pelgalt turult ostetud elektri vahendaja. Õudusstsenaarium, mille kohaselt Eestis 2016. aastal tuled kustuvad, on üle pingutatud.
