Valitsuse idee on luua riskifond, kuhu suurema panuse teeks riiki, kuid kus oleks kaasatud ka erasektori sh infotehnoloogia- ja telekommunikatsioonifirmade ning pankade raha. Eos erainvestorite kriitika osaliseks saanud ideed peavad valitsuskabineti istungile jõudma juba kuu aja pärast. Majandusministeeriumi eestvedamisel loodava riskikapitalifondi esialgseks mahuks planeeritakse 200 miljonit krooni aastas.

“Fondi eesmärk on ettevõtlikkuse, mitte pelgalt teaduse ja tehnoloogia toetamine,” ütles valitsuse nõunik Raul Malmstein, täpsustamata millistesse firmadesse võiks riik fondi kaudu osaluse osta. Tema sõnul on turul perspektiivikate projektidega firmasid, millel on suuri probleeme omakapitali investeeringutega, samal ajal on aga laenuinstrumendid kättesaadavad. Uus investor nimega riik ei hakka Malmsteini sõnul ettevõtteid üle võtma, nagu seda teevad LHV või Trigon, vaid otsib uusi projekte, millest riskikapitalistid ei huvitu. Fond hakkab toetama nii alustavaid kui ka toimivaid, küll aga mitte suuri ettevõtteid nagu Baltika, Kalev või Silmet. Huviorbiidis on tehnoloogiamahukad ettevõtted, lisaväärtust annaks see, kui projekti üks osanikest oleks tegutsev ettevõte. Fondi kaudu ei restruktureerita olemasolevaid ettevõtteid ega anta neile hädaabi.

Ligi 30 aastat Soomes era- ja avaliku sektori investeeringuid ja oskusteavet riskiprojektidesse panustanud Sitra toel plaanitakse Eestis oma nn Sitrat, mida ei saaks süüdistada turu solkimises, vaid kiita selle käima lükkamises. Malmsteini sõnul ei hakka riigi osalus äriprojektides ületama 49 protsenti. Koostöös rahvusvahelist kontaktvõrgustikku omava Sitraga plaanib riik pigem ettevõtetes nõustaja rolli jääda.

Fondi juhtimiseks luuakse erasektori ja riigi esindajatest uus juriidiline keha, millel on oma juht ja vastutus ning kus investeerimisotsuseid hakkab tegema finantskomitee. Ettevõtetele toetusi andval EAS-il siin rolli ei ole. Küsimusele, kas era- ja riigisektori huvid ei võiks teineteisega teravalt ristuda, vastas Malmstein, et huvide konfliktiga nui neljaks fondi ei asutata.

Majandusministri Meelis Atoneni sõnul aitab fondi käimalükkamise põhiraskuse riigi õlule jätmine võita erafirmade usaldust. Atonen peab õigeks, et riigi vahendid suunataks fondi riigi reservist. “Riskikapital, millest võidakse luua märkimisväärne lisaväärtus, on hea võimalus reserviraha kasutada. Lisaks saab kasutada ka Euroopa Liidu raha.” Kas fondile pannakse mõni ilus poisslapse või tüdruku nimi või kasutatakse hoopis lühenditest kombineeritud nime, ei osanud Atonen öelda. Tema sõnul võib tulevikus seoses fondiga tekkida probleem, kus poliitikuid süüdistatakse mõne investeeringu ebaõnnestumises.

Eesti Sitra loomisest on räägitud 1999. aastast, kuid tõsisemalt hakati suhtuma sellesse pärast debatte ühiskondliku leppe minimaalsest praktilisest väärtusest. Riigi osalusega riskifondis on mõningatel andmetel lubanud osaleda Hansapank ning osa Eesti infotehnoloogiaettevõtete liidu liikmefirmadest.

Poolt

Allan Martinson, Microlinki juhatuse esimees

Turul olev riskikapital ei toeta riigi strateegilisi arengusuundi, vaid ootab suurt kasumit. Investorite hinnangul on kergem ja vähem riskantsem teha raha teha mitte IT-sektoris, vaid muudes. Ma ei tahaks, et nende suhtumist peab majanduskriis muutma.

Majanduses on tarvis muutusi, vanad traditsioonilised majandusharud peavad tagaplaanile jääma. Fondi eesmärk ei ole mitte ainult tehnoloogiasektorit toetada, vaid arendada innovatsioonil põhinevat majandust. Näitena võiks siin tuua varvassokkide tootmise, kus traditsionaalsele asjale on teatud vidinate näol lisaväärtust loodud.

Eesti tehnoloogiaettevõtete, näiteks Oskando, Curonia Researchi või Artec Disaini probleem on see, et nad arenevad teatud suuruseni, näiteks mõnekümne inimeseni või mõnekümnemiljonilise aastakäibeni, kuid suuri ettevõtteid neist ei saa. Käibenumbri tõstmisel miljonitest sadade miljonite ja miljarditeni tuleb läbida arenguetapp, kus riskid on väga suured. See on surmaorg, mida erakapital ei julge rahastada.

Fondi edukuse kriteerium ongi minu jaoks see, kui palju suudetakse luua töötajate arvu ning käibe mõttes suuri ja lisandväärtust pakkuvaid ettevõtteid.

Fondi rahastamisel on Eesti ettevõtetel kaks probleemi: kohalikus omandis ettevõtted on majanduslikult liiga õhukesel jääl ning välisfirmade filiaalide puhul tehakse otsus kusagil välisriigis. Selleks peab riik olema alguses fondi katalüsaator.

Vastu

Ain Hanschmidt, Eesti Ühispanga juhatuse esimees

Eesti Ühispank riiklikku riskikapitalifondi rahaliselt panustama ei hakka. Eestis on 2-3 riskifondi, mis Ida-Euroopasse investeerivad, igaühes neist on 50–100 miljonit dollarit investeerimiseks valmis. Riskifonde on, küsimus on vaid selles, kuhu investeerida. Atraktiivne äriplaan, mis 5-7 aasta perspektiivis tagasi teenima hakkab, leiab igal juhul raha. Riiklik riskikapitalifond peaks igal juhul rahastama üksnes raha tagasi toovaid projekte. Riik peaks riskiinvestoriks hakkamisele eelistama ekspordi toetamist. Rohkem võiks raha panna eksporti toetavatesse fondidesse.