“Vana eurooplase” kombel lodevaks muutuda ei tohi
Euroalas, mis põhimõtteliselt peaks olema vaat et maailma kõige vastutustundlikuma eelarvepoliitikaga piirkond, on riikide eelarve kokku võetuna küm-ne aasta jooksul ülejäägiga olnud vaid korra, 2000. aastal, ja sedagi kõigest 0,1 protsenti.
Ehkki tegemist on täiesti tavalise nähtusega, on krooniline eelarvedefitsiit, mida võib näha enamiku riikide puhul, ometi halb. Vastus küsimusele, kui halb on see, et Eesti tuleva aasta riigieelarve tuleb miinusega, sõltub osalt sellest, kas defitsiit jääb mööduvaks nähtuseks või muutub krooniliseks.
Eelmisest, 1999. aasta ‰okist, mil riigieelarve defitsiidiks kujunes 3,5 protsenti SKT-st, saadi igatahes kiiresti üle. Muu hulgas motiveeris Eestit siis ees terendav EL-i liikme staatus ja sellele mõne aasta pärast järgneda võiv euroraha kasutuselevõtt. Ent nüüd on EL-i liikme staatus käes, euroalasse pääsemine teadmata ajaks edasi lükkunud (pealegi pääseb sinna ka kuni kolmeprotsendise defitsiidiga) ja võib tekkida tahtmine muutuda “vana eurooplase” kombel eelarvepoliitiliselt lodevaks.
Pilk ajalukku ja võimalikku tulevikku ütleb, et seda ei maksa teha. Hiiglaslike avalike sektori kulutuste (ning sellest tuleneva eelarvedefitsiidiga) elukorraldus on tekkinud vastuseks majanduslikele ja ühiskondlikele oludele, mida praegu enam ei ole.
Vildakate otsuste mõju
Avalik sektor hakkas paisuma 1930. aastate Suure Depressiooni aegu ning eriti pärast Teist maailmasõda. Sõja järel ei funktsioneerinud turg paljudes riikides korralikult, mõneski sfääris aga oli riik sõja tõttu erasektori funktsioonid üle võtnud. Samuti näis tollal, et riigikeskne sotsialism on kapitalismile tõsiselt võetav alternatiiv. Peagi hakkas tööle ka tagasisidespiraal: sfäärides, kuhu riik oli ennast sisse seadnud, seati sisse reeglid ja seadused, mis soodustasid just avaliku sektori tegevust, erasektorile ei antud võimalustki.
Teisisõnu ei ole “vana Euroopa” jõudnud sinna, kus ta praegu on, mitte sellepärast, et praegune asjade korraldus on optimaalne, vaid paljuski hoopis vildakate poliitiliste otsuste tagajärjel. Vigu parandada ei ole aga lihtne, sest väljakujunenud olukorra muutmisele seistakse alati vastu, kui asi just täiesti nässus ei ole ja enam üldse ei funktsioneeri.
Kulude mõju heaolule
Turumajanduses on riiki vaja selleks, et parandada turu vigu või osutada abi seal, kus turg ei toimi. Mida arenenum turumajandus, seda vähem peaks seega vaja minema riiki. Tegelik areng oli paraku aastaid vastupidine, sagedaseks põhjenduseks vajadus parandada ja kaitsta inimeste heaolu.
Arenenud riikide näitel võib öelda, et avaliku sektori kulutuste ning inimeste heaolutaseme vahel pole seost. Kui võtta heaolu näitajaks ÜRO inimarengu indeks, siis parimate hulgast leiab nii kõrge avaliku sektori kulutuste ja SKT suhtega riike (Põhjamaad, Holland) kui ka madala suhtega riike (Kanada, USA, Iirimaa).
Mis veel märkimisväärne: Põhjamaad on viimase 15–20 aasta jooksul avaliku sektori kulutusi oluliselt vähendanud (näiteks Rootsis oli nende suhe SKT-sse 1993. aastal 67,5%, nüüd aga 50% lähedal), ent nende inim-arengu näitajad ei ole halvenenud! Samuti on Põhjamaad viimasel aastakümnel pidevalt hoidnud riigieelarvet soliidses ülejäägis, suuremas kui suutis Eesti 10-protsendise majanduskasvu ajal.
Nagu eelnev jutt näitas, ei ole arenenud riik olemiseks vaja suurt avalikku sektorit. Teine tähtis moment on see, et sotsiaal-programmide paisumist ja avaliku sektori osakaalu kasvu ei olegi võimalik enam lubada. Esiteks on peaaegu kõigil Euroopa riikidel seoses rahvastiku vananemisega tulevikus tükk tegemist, et täita seniseidki lubadusi.
Teiseks tähendab maksude tõstmine maailmas, kus kapital saab vabalt liikuda, enesele jalga tulistamist. Muidugi vaatavad ettevõtted investeerimisotsuste tegemisel muidki näitajaid peale maksude, aga maksud on ikkagi olulised ning ilmselgelt surub üleilmne maksukonkurents nende määra allapoole – hiljuti avaldatud KPMG uuring näitas, et viimase aasta jooksul ei tõstetud ettevõtete tulumaksu üheski 106-st vaadeldud riigist. Uuring näitab, et maailma keskmine tulumaksumäär on aastaid järjekindlalt langenud. Seeläbi kaotatud tulusid püütakse korvata käibemaksuga, kuid sellelgi on piir.
Eesti tee stagnatsioonist välja on avaliku sektori paisumise kindlameelne piiramine. Kuna sama ülesanne seisab varem või hiljem ees kõigil Euroopa riikidel, on see üks koht, kus Eesti saaks sammuda innovatsiooni esirinnas – mitte kopeerida vanast Euroopast pärit surnud lahendusi, vaid otsida viise, kuidas pakkuda vähema rahaga paremaid avalikke teenuseid. Eraettevõtted saavad sellise eneseületamisega konkurentsi sunnil sageli hakkama, küll suudab seda ka avalik sektor, kui vaid sundida.