Eu­roa­las, mis põhimõtte­li­selt peaks ole­ma vaat et maail­ma kõige vas­tu­tus­tund­li­ku­ma ee­lar­ve­po­lii­ti­ka­ga piir­kond, on rii­ki­de ee­lar­ve kok­ku võetu­na küm-ne aas­ta jook­sul ülejää­gi­ga ol­nud vaid kor­ra, 2000. aas­tal, ja se­da­gi kõigest 0,1 prot­sen­ti.

Ehk­ki te­ge­mist on täies­ti ta­va­li­se näh­tu­se­ga, on kroo­ni­li­ne ee­lar­ve­de­fit­siit, mi­da võib nä­ha ena­mi­ku rii­ki­de pu­hul, ome­ti halb. Vas­tus küsi­mu­se­le, kui halb on see, et Ees­ti tu­le­va aas­ta rii­giee­lar­ve tu­leb mii­nu­se­ga, sõltub osalt sel­lest, kas de­fit­siit jääb möö­du­vaks näh­tu­seks või muu­tub kroo­ni­li­seks.

Eel­mi­sest, 1999. aas­ta ‰okist, mil rii­giee­lar­ve de­fit­sii­diks ku­ju­nes 3,5 prot­sen­ti SKT-st, saa­di iga­ta­hes kii­res­ti üle. Muu hul­gas mo­ti­vee­ris Ees­tit siis ees te­ren­dav EL-i liik­me staa­tus ja sel­le­le mõne aas­ta pä­rast järg­ne­da võiv eu­ro­ra­ha ka­su­tu­se­levõtt. Ent nüüd on EL-i liik­me staa­tus käes, eu­roa­las­se pää­se­mi­ne tead­ma­ta ajaks eda­si lükku­nud (pea­le­gi pää­seb sin­na ka ku­ni kol­mep­rot­sen­di­se de­fit­sii­di­ga) ja võib tek­ki­da taht­mi­ne muu­tu­da “va­na eu­roop­la­se” kom­bel ee­lar­ve­po­lii­ti­li­selt lo­de­vaks.

Pilk aja­luk­ku ja võima­lik­ku tu­le­vik­ku ütleb, et se­da ei mak­sa te­ha. Hiig­las­li­ke ava­li­ke sek­to­ri ku­lu­tus­te (ning sel­lest tu­le­ne­va ee­lar­ve­de­fit­sii­di­ga) elu­kor­ral­dus on tek­ki­nud vas­tu­seks ma­jan­dus­li­ke­le ja ühis­kond­li­ke­le olu­de­le, mi­da prae­gu enam ei ole.

Vildakate otsuste mõju

Ava­lik sek­tor hak­kas pai­su­ma 1930. aas­ta­te Suu­re Dep­res­sioo­ni ae­gu ning eri­ti pä­rast Teist maail­masõda. Sõja jä­rel ei funkt­sio­nee­ri­nud turg pal­ju­des rii­ki­des kor­ra­li­kult, mõnes­ki sfää­ris aga oli riik sõja tõttu era­sek­to­ri funkt­sioo­nid üle võtnud. Sa­mu­ti näis tol­lal, et rii­gi­kesk­ne sot­sia­lism on ka­pi­ta­lis­mi­le tõsi­selt võetav al­ter­na­tiiv. Pea­gi hak­kas töö­le ka ta­ga­si­si­des­pi­raal: sfää­ri­des, ku­hu riik oli en­nast sis­se sea­dnud, sea­ti sis­se reeg­lid ja sea­du­sed, mis soo­dus­ta­sid just ava­li­ku sek­to­ri te­ge­vust, era­sek­to­ri­le ei an­tud võima­lust­ki.

Tei­sisõnu ei ole “va­na Eu­roo­pa” jõud­nud sin­na, kus ta prae­gu on, mit­te sel­lepä­rast, et prae­gu­ne as­ja­de kor­ral­dus on op­ti­maal­ne, vaid pal­jus­ki hoo­pis vil­da­ka­te po­lii­ti­lis­te ot­sus­te ta­gajär­jel. Vi­gu pa­ran­da­da ei ole aga liht­ne, sest väl­ja­ku­ju­ne­nud olu­kor­ra muut­mi­se­le seis­tak­se ala­ti vas­tu, kui asi just täies­ti näs­sus ei ole ja enam üld­se ei funkt­sio­nee­ri.

Kulude mõju heaolule

Tu­ru­ma­jan­du­ses on rii­ki va­ja sel­leks, et pa­ran­da­da tu­ru vi­gu või osu­ta­da abi seal, kus turg ei toi­mi. Mi­da are­ne­num tu­ru­ma­jan­dus, se­da vä­hem peaks see­ga va­ja mi­ne­ma rii­ki. Te­ge­lik areng oli pa­ra­ku aas­taid vas­tu­pi­di­ne, sa­ge­da­seks põhjen­du­seks va­ja­dus pa­ran­da­da ja kaits­ta ini­mes­te heao­lu.

Are­ne­nud rii­ki­de näi­tel võib öel­da, et ava­li­ku sek­to­ri ku­lu­tus­te ning ini­mes­te heao­lu­ta­se­me va­hel po­le seost. Kui võtta heao­lu näi­ta­jaks ÜRO ini­ma­ren­gu in­deks, siis pa­ri­ma­te hul­gast leiab nii kõrge ava­li­ku sek­to­ri ku­lu­tus­te ja SKT suh­te­ga rii­ke (Põhja­maad, Hol­land) kui ka ma­da­la suh­te­ga rii­ke (Ka­na­da, USA, Ii­ri­maa).

Mis veel mär­ki­misväär­ne: Põhja­maad on vii­ma­se 15–20 aas­ta jook­sul ava­li­ku sek­to­ri ku­lu­tu­si olu­li­selt vä­hen­da­nud (näi­teks Root­sis oli nen­de su­he SKT-sse 1993. aas­tal 67,5%, nüüd aga 50% lä­he­dal), ent nen­de ini­m-aren­gu näi­ta­jad ei ole hal­ve­ne­nud! Sa­mu­ti on Põhja­maad vii­ma­sel aas­takümnel pi­de­valt hoid­nud rii­giee­lar­vet so­liid­ses ülejää­gis, suu­re­mas kui suu­tis Ees­ti 10-prot­sen­di­se ma­jan­dus­kas­vu ajal.

Na­gu eel­nev jutt näi­tas, ei ole are­ne­nud riik ole­mi­seks va­ja suurt ava­lik­ku sek­to­rit. Tei­ne täh­tis mo­ment on see, et sot­siaal-prog­ram­mi­de pai­su­mist ja ava­li­ku sek­to­ri osa­kaa­lu kas­vu ei ole­gi võima­lik enam lu­ba­da. Esi­teks on peaae­gu kõigil Eu­roo­pa rii­ki­del seo­ses rah­vas­ti­ku va­na­ne­mi­se­ga tu­le­vi­kus tükk te­ge­mist, et täi­ta se­ni­seid­ki lu­ba­du­si.

Tei­seks tä­hen­dab mak­su­de tõst­mi­ne maail­mas, kus ka­pi­tal saab va­balt lii­ku­da, ene­se­le jal­ga tu­lis­ta­mist. Mui­du­gi vaa­ta­vad et­tevõtted in­ves­tee­ri­mi­sot­sus­te te­ge­mi­sel muid­ki näi­ta­jaid pea­le mak­su­de, aga mak­sud on ik­ka­gi olu­li­sed ning ilm­sel­gelt su­rub üleilm­ne mak­su­kon­ku­rents nen­de mää­ra al­la­poo­le – hil­ju­ti aval­da­tud KPMG uu­ring näi­tas, et vii­ma­se aas­ta jook­sul ei tõste­tud et­tevõte­te tu­lu­mak­su ühes­ki 106-st vaa­del­dud rii­gist. Uu­ring näi­tab, et maail­ma kesk­mi­ne tu­lu­mak­sumäär on aas­taid jär­je­kind­lalt lan­ge­nud. Seelä­bi kao­ta­tud tu­lu­sid püütak­se kor­va­ta käi­be­mak­su­ga, kuid sel­lel­gi on piir.

Ees­ti tee stag­nat­sioo­nist väl­ja on ava­li­ku sek­to­ri pai­su­mi­se kind­la­meel­ne pii­ra­mi­ne. Ku­na sa­ma üle­san­ne sei­sab va­rem või hil­jem ees kõigil Eu­roo­pa rii­ki­del, on see üks koht, kus Ees­ti saaks sam­mu­da in­no­vat­sioo­ni esi­rin­nas – mit­te ko­pee­ri­da va­nast Eu­roo­past pä­rit sur­nud la­hen­du­si, vaid ot­si­da vii­se, kui­das pak­ku­da vä­he­ma ra­ha­ga pa­re­maid ava­lik­ke tee­nu­seid. Eraet­tevõtted saa­vad sel­li­se ene­seüle­ta­mi­se­ga kon­ku­rent­si sun­nil sa­ge­li hak­ka­ma, küll suu­dab se­da ka ava­lik sek­tor, kui vaid sun­di­da.