Vassiljev: Eesti võiks kaaluda võlakirjade emiteerimist
Sotsiaaldemokraadist riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Rannar Vassiljev kirjutab oma arvamusloos, et Eesti võiks kaaluda lühiajaliste võlakirjade emiteerimist.
Tulenevalt euroala keskpankade ja Euroopa keskpanga otsusest osta kokku riikide võlakirju, on kerkinud tõsine debatt, kas ka Eesti peaks riigi võlakirju emiteerima hakkama.
Alustuseks oleks ehk paslik selgitada, et võlakirjade emiteerimine kõlab ehk põnevamalt kui traditsiooniline laenu võtmine, aga on sisuliselt sama. Tehniline meetod on lihtsalt erinev ning neid, kes oma raha väikese tootluse eest riigile usalda saavad, rohkem kui klassikalise laenutehingu puhul. Senini on Eesti riik eelistanud tavapäraseid krediidiliine, kuna need on olnud soodsad ning võimaldanud paindlikult laenu saada ja tagasi maksta. Kuna meie riigisektori võlakoormus on madal, pole ka põhjust suures mahus laene refinantseerida, mis on tavapärane kõrgema võlakoormusega riikide puhul.
Kuna Eesti Pangal tekkib kohustus regulaarselt riikide võlakirju osta, siis juhul kui meil endil neid pole, tuleb vaadata mujale. Võimalusi on mitmeid: kas madala riski ja tootlusega Saksamaa, Hollandi, Soome või kõrgema riski ja potentsiaalse tuluga Itaalia, Hispaania, Küprose võlakirja järelturg. Kreeka on sellest mängust hetkel väljas. Siinkohal on ehk oluline selgitada, et Eesti Pank ei saa jätkuvalt osta riigi võlakirju esmasel emiteerimisel vaid alles järelturul. Ehk siis panga tegevuse efekt kajastub selles, et need kes riigi võlakirju ostavad, teavad, et neid on võimalik kergesti edasi müüa. Seetõttu võiks nõudlus väärtpaberite järgi suurem olla ning laen riigi jaoks odavam. Seega viiksid meie keskpanga ostud alla teiste riikide laenuintressi.
Üldiselt võib eeldada, et riigid ostavad ennekõike oma riigi väärtpabereid, mis tähendab, et Eesti võib jääda ainsaks, kes vaid teiste riikide võlakirja nõudlust suurendama hakkab. Siiski on võimalik, et meil lubatakse ka riigiettevõte võlakirjadesse panustada. Kindlasti tuleks kõne alla näiteks Eesti Energia ja Elering, aga miks ka mitte mõni teine riigile kuuluv firma.
Rahandusminister on seisukohal, et võlakirju emiteerima ei hakata, sest jooksvaid kulutusi ei tohiks sel viisil katta. Mina nii dogmaatiline siiski ei oleks. Nimelt kasutame me ka täna laenu kui finantsinstrumenti, millega vajadusel rahavooge juhtida ning pakkuda alternatiivi reservide kasutamisele, kui eelarve on nominaalses defitsiidis.
Tänases seisus, kus Eesti Pangal on kohustus võlakirju osta, võiks tõsiselt analüüsida lühiajaliste võlakirjade emiteerimist, kasutamaks neid alternatiivina lühiajaliste laenude võtmisele. Ministeeriumi jaoks loomulikult uus ja algul ebamugav teema, aga võib anda madalama laenuintressi riigile ning aktiviseeriks soikuvat Tallinna Börsi ning kapitaliturgu laiemalt. Samuti peaksid riigiettevõtted kasvõi osa emisioonist suunama kohalikule börsile, kui ka kogu laenuvajadus on suurem kui tänane potentsiaal siinsel kapitaliturul.
Mis puudutab pikaajalise laenu võtmist tänaste muutuste tuules, siis pean kahjuks nende tuhinat maha võtma, kes leiavad, et nüüd on loodud võimalus, kuidas odava finantseerimisega Tallinn-Tartu maanteed või muud vajalikku ehitama hakata. Nimelt ei ole kuhugi kadunud Euroopa Liidu ja euroala eelarve tasakaalu nõuded, nii nominaalsed kui struktuursed. Ehk lihtsustatult ei saa jooksva aasta kulud tulusid ületada rohkem, kui on seni lubatud.
Praegune olukord, kus kohalikud keskpangad, nendehulgas ka Eesti Pank on sunnitud regulaarselt ja kindlas mahus järelturule sekkuma ning see võib kesta kuni poolteist aastat, tasuks klassikalise laenu kõrval kaaluda tõsiselt lühiajalisi võlakirju. Samas ei ole olukord muutunud sel määral, et võimaldaks meil suures mahus pikaajalisi projekte finantseerida väljaspool riigieelarve tasakaalu. Ses osas on kõik endist viisi ja loodetavasti mõistavad seda ka erakonnad valimisdebattides.
