Vene ettevõtted põgenevad Londoni börsile
Vaade meenutab väljakutseid ja probleeme, mis Vene firmade ees seisavad. Rambler aga on ületanud Venemaa piirid, olles üks mitmest ettevõttest, mis viimase kuue kuu jooksul on oma aktsiaid Londoni börsile või selle tütarturgudele viies teeninud kokku ligi 3,4 miljardit dollarit. Võrdluseks ? eelneva kümne aasta jooksul kogusid Vene firmad kõigilt börsidelt vaid 1,6 miljardit dollarit.
Sellesse seltskonda kuuluvad ka riigi suurimat mobiilsideoperaatorit kontrolliv tööstuskonglomeraat Sistema, Venemaa suurim terasefirma EvrazHolding, riigi suurim marketikett PjaterotsŠka ja sõltumatu gaasitootja Novatek. Londoni börsile liikuvate firmade seast leiame ka Novolipetski metallurgiatehase ja hiiglasliku alumiiniumitootja Rusal.
Viimase kahe aasta jooksul on Venemaalt tulnud vähe häid uudiseid. Majanduskasv aeglustub. Strukturaalsed reformid on tardunud. Kodumaised rahastajad, keda hirmutab ajujaht Jukosele ja märgid investeerimiskliima halvenemisest, on oma paigutusi koomale tõmmanud.
Turumajandus küpseb
?Emissioonid on enam-vähem positiivseim asi, mis praegu toimub. See on väga selge märk, et siinne turumajandus on küpsemas. Näeme lõpuks ometi firmasid, mis tegutsevad sektorites, mida Nõukogude käsumajanduses olemaski polnud, kuid mis on praeguseks saavutanud esmaemissiooniks vajaliku suuruse, ajaloo ja küpsuse,? ütleb Moskvas asuva investeerimispanga United Financial Group (UFG) juht Charles Ryan, kes osales mõne emissiooni läbiviimises.
Asjaolud, et mitu Vene firmat on eelistanud välismaiseid aktsiaturge kodumaistele, ja et mitmel neist puudub nähtav vajadus uue kapitali järele, on tekitanud küsimusi esmaemissioonide laine motiivide kohta.
Vene tururegulaatori Föderaalse Finantsturuteenistuse juht Oleg Vjugin ütleb, et Londoni või muule börsile mineku peapõhjus on firmaomanike soov kinnistada oma omandiõigus. ?1990-ndatel oli ärimehele kõige olulisem võime juhtida ettevõtte rahavoogusid. Praegu on omaniku avalik staatus tähtsam. See on märk Vene äri teatavast küpsusest.?
Vjugini meelest on Londoni Vene turgudele eelistamine mõistetav. Esiteks annab see juurdepääsu suuremale hulgale Lääne investoritele, kellel võib olla piiranguid Venemaal aktsiate ostmisele. Üle poole Vene väärtpaberitesse investeerijatest on välismaalased.
Teiseks teeb Vene turgude paberimajandus Londoni börsile minemise lihtsamaks. ?Meie regulatsioon ei ole firmadele ega investoritele kuigi mugav,? räägib Vjugin. ?Me ei saa firmadel keelata välisbörsile minekut. Kuid peame neid kohustama ka kodumaisele aktsiaturule tulema ning looma tingimused, mis neid koduturule meelitaks.?
Analüütikute sõnul on välismaine börs ka omamoodi varjuks poliitilise riski eest ning aitab kaitsta oma omandiõigusi koduturul. ?Noteerides aktsiaid Londonis, ostavad Vene firmad endale poliitilise kindlustuse. Venemaine noteering sellist kaitset ei anna,? ütleb ühe Venemaa suurima investeerimisfondi Troika Dialog Asset Management juht Pavel Tepljuhhin.
Vähesed Vene juhid usuvad, et aktsiate noteerimine Londonis või suurte välisinvestorite osalus hoiaks neid täielikult maksuinspektorite kummaliste uuringute või Kremlist tulenevate rünnakute eest.
Siiski teadvustavad Vene ärimehed kasvavaid poliitilisi riske väga hästi. Oma jõukuse hajutamine ja võimaliku põgenemistee ettevalmistamine enne 2008. aasta presidendivalimisi on loogiline reaktsioon ebakindlustundele riigi poliitilise tuleviku ning omandiõiguste pärast.
Õige ajastus
UFG peaanalüütiku Steven O?Sullivani meelest on ajastus õige: ?Esmaemissioon aastal 2007 või 2008 oleks raske ? valimised on liiga lähedal.? Praegu on ka suur nõudlus Vene väärtpaberite järele, sest muid esmaemissioone on vähe ja investorid otsivad jätkuvalt võimalusi oma raha tulusamalt paigutada.
Viiest Londoni börsile tulnud ettevõttest kolm ? Sistema, Evraz ja Rambler ? on emiteerinud uusi aktsiaid, lubades saadud tulu firmasse investeerida. Ülejäänud kaks on pakkunud investoritele olemasolevaid väärtpabereid. Näiteks Hollandis registreeritud säästuketi Pjaterotška kaks omanikku müüsid 600 miljoni dollari eest oma vara ja pistsid tulu oma taskusse. ?Pjaterotška ei vaja lisaraha ning emissioonitulust ei lähe midagi firmasse tagasi,? ütles üks ettevõtte nõukogu liige.
Evrazi emissiooni ühe korraldaja, Moskva investeerimispanga Renaissance Capital juht Steven Jennings arvab: ?Tung ?etoone mängulaualt kokku korjata on loomulik, kuid ei ole selle laine peamine vallandaja.? Tema väitel on peapõhjuseks kasv mõnes majandusharus, nagu näiteks jaekaubandus, ehitus ja pangandus, mis tekitab firmades soovi hankida lisakapitali, et edasi areneda. ?Venemaa majanduspoliitika kvaliteet on keskpärane, kapitali väljavool kasvab, majanduskasv aeglustub, kuid majandusel on tugev hoog sees ? eriti tarbimisel,? ütleb Jennings.
Hea näide on Evraz, mis, müües 8,3% oma aktsiatest, kogus 420 miljonit dollarit. Suurte sularahavarudega firma, mis varustab terasega Venemaa buumifaasis ehitustööstust, loovutas mitmesuguste tasudena 2,75% emissiooni tuludest, kui võlakirjade väljastamine maksnuks ligikaudu 0,75% kogutud kapitalist. Kuid Evrazi pealiku Aleksandr Abramovi väitel, kellele kuulub ka pool firmast, on tegemist loomuliku sammuga ettevõtte arengus. ?Me ei vajanud raha, vaid aktsiaid firmade omandamiseks.?
Raha oli teisejärguline ka Rambleri jaoks. Gofman ütleb: ?Soovisime firma profiili tõsta.?
Lootus jääb, et Londonis noteeritud Vene firmad sunnivad valitsust looma tingimusi, kus eraäri võiks õitseda. Kui nad õnnestuvad, ei pea Rambleri-taolised firmad tundma vajadust poliitilisi riske maandada. Kui nad ebaõnnestuvad, võivad Moskvasse tekkida uued laostunud Jukosed ja lagunenud tehased.´
