Aadu Luukas oli üks viimaseid eestlasi, kes suutis naftatransiidis omaniku positsioonilt kaasa rääkida, kuid tema müüs eelmisel nädalal oma osaluse kunagises sektori juhtivas firmas Pakterminal Venemaa Severstaltransile.

Nüüdsest saab Eesti transiidiäris toimuvat mõista üksnes Venemaa sisepoliitikat ja suurkorporatsioonide rivaalitsemist jälgides.

Vene haarab Pakterminali

Edaspidi sõltub üksnes läbirääkimistest, millal ülejäänud eestlastele kuulunud Pakterminali osa läheb Severstaltransi raudteefirma Spacecomi kätte.

Müügis olev pool kuulub firmale Trans-Kullo, mille lipukandjaks oli Luukas ja mis seostub Eesti ärimeeste Endel Siffi ja Anatoli Kanajeviga.

Pakterminali hollandlaste osanikfirma Royal Vopak huvitub uutest partneritest, kes omavad otsest ligipääsu Venemaa naftaallikatele. Trans-Kullo seniste osanike puuraukudes valitseb täna juba tühjus.

Samal ajal omab Severstaltrans Eestis piisavalt terminale ja mahutiparki, et kaubelda Pakterminali hinda alla. Trans-Kullo aktsionäridel näib olevat suurem vajadus aktsiaid müüa, kui Severstaltransil neid osta.

Mööduv aasta Eesti transiidiäris kuulub ühemõtteliselt Venemaa juhtivale transpordiettevõttele Severstaltrans. Eesti ühes edukamas naftaterminalis E.O.S. läks enamusosalus Severstaltransi kätte eelmise aasta oktoobris. Tänavu hakkas Irus Eesti Energia naftamahutite baasil tegutsema samas omanduses olev Trendgate.

Niimoodi haaras Severstaltrans oma kontrolli alla enamiku Eesti naftaterminalidest, välja arvatud Eurodeki.

Eurodek läheb Sibneftile

Taanis registreeritud Eurodekist võib uuel aastal saada nähtus, mis tumestab Severstaltransi lennukust Eestis.

Arvatavasti kutsub Eurodek uuel aastal tantsupõrandale üllatusesineja ? Gazpromi. Venemaa gaasimonopol ei pruugi sugugi olla huvitatud Venemaa tööstushiiglase Severstali juhi Aleksei Mordašovi äridega kaudselt seotud Severstaltransi soleerimisest Eestit läbivas transiidikanalis.

Eurodeki peamine varustaja on naftafirma Sibneft, mis varem kuulus Chelsea jalgpalliklubi omanikuna kuulsust koguvale Roman Abramovitšile, nüüd aga Gazpromile. Suure tõenäosusega tõuseb Sibneft järgmise aasta jooksul Eurodeki suuromanikuks.

Kuigi Venemaa president Vladimir Putin taotleb Vene riigi maksimaalset kontrolli energiakandjate ekspordi üle, määrab suurkorporatsioonide omavaheline rivaalitsemine suure osa mängureeglitest.

Ehkki nõudmine Vene nafta järele maailmaturul üha kasvab, tekitab korporatsioonide võistlust asjaolu, et kõik ei mahu korraga puuraukude juurde.

Seega läheb puuraukude ümber kitsaks. Praegu konkureerivad Pakterminali senine põhivarustaja Surgutneftegas, riigile kuuluv Rosneft ja Gazpromi tütar Sibneft nafta- ja gaasileiukoha pärast Irkutski oblastis. Ida-Sugdinski nime kandvas leiukohas arvatakse peituvat 42 miljardit kuupmeetrit gaasi ja 210 miljonit tonni naftat.

Ammutamislitsentsi alghind on üle 130 miljoni krooni, kuid see võib oksjoni käigus kasvada kümme korda suuremaks.

Ühesõnaga: naftat ei jätku kõigile, samuti ei jätku kõigile toru, mille kaudu seda väärtuslike dollarite teenimiseks välja vedada.

Samaaegselt nafta tootmise ja ekspordi koondumisega suurte kontsernide kätte toimub samade kontsernide pidev võitlus nii uute leiukohtade kui ka ekspordikanalite pärast.

Keerulised tehingud sõlmuvad

Kui suurkorporatsioonil ei õnnestu võita litsentsi soovitud leiukoha kasutamiseks, siis näiteks ostetakse võitnud korporatsioonilt ära tütarettevõte, mis litsentsi sai.

Selle näiteks võib tuua Gazpromi. Riiklik gaasifirma täitis oma kauaaegse unistuse kinnitada kanda Sahhalini gaasimaardlates sellega, et ostis britteidele kuuluvalt THK-BP-lt ära Lopuhhovski leiukohta valitsenud ettevõtte. Gazpromi tehingu viis läbi meilegi tulevikuvalgust näitav Sibneft.

THK esindajad selgitasid eelmisel nädalal Venemaa ärilehele Vedomosti, et nimetatud leiukoht jäigi ettevõtte põhiportfellist liiga kaugele, kuid sobis suurepäraselt Gazpromile, kes ihkab kogu Sahhalini.

Samal ajal võib kirjeldatud tehingut pidada üksnes väikeseks äridiplomaatiliseks vahepalaks kahe hiigelettevõtte tehingus, millega jagatakse Slavnefti-nimelist naftaettevõtet.

Eesti võib siit teha terve rea positiivseid järeldusi. Esiteks pole põhjust arvata, et Maarjamaad läbivad transiidivood eales katkeksid või oluliselt väheneksid.

Transiidivood võivad küll mõnikord lühiajaliselt kuivada, kuid seda üksnes Venemaa ettevõtete omavahelise rivaalitsemise või turu ümberjagamise hetkedel.

Eestlased ei pea õigeusukirikute kupleid kuldama enam pragmaatilistel eesmärkidel naftavagunite ligimeelitamiseks, vaid saavad seda teha vabalt üksnes usuliste ja hingeliste vajaduste rahuldamiseks.

Samuti muutub lihtsamaks sadamatasude ja muude transiidikoormiste tõstmine, sest seni vastukaaluks toodud põhjendus, et hinnatõus viib naftavood mujale, et mõju hinna üle otsustajatele enam sama veenvalt ja südant pehmendavalt kui varem.

Töökad ja andekad eestlased saavad võimaluse teha silmapaistvat karjääri venelastele kuuluvates rahvusvahelise haardega suurkorporatsioonides ja nende tütarfirmades.

Loo sai uueks naftakuningaks

Heaks näiteks võib tuua Pakterminali hiljutise juhatuse esimehe Sulev Loo, kes asus hiljuti tööle silmapaistmatusse ettevõttesse Tracona.

Mitmed transiidi hingeelu uurijad peavad just Lood Eesti transiidi uueks dispetšeriks. Vene portaal NEWSru.com nimetab Tracona omanikuks Putini sõbra Gennadi Timtenko, keda peetakse Kremli kassiiriks. Siit tehakse kohe järeldus, et Loo sõrmenipsude peale kukuvad naftadollarid otse Kremli esimeste isikute ja nende soosikute kukrutesse.

Lihtsustatud skeemi kohaselt vastutab Timtšenko nafta hankimise eest, tema rootslasest äripartner Torbern Tornkvist müüb selle maha, Loo aga organiseerib kogu logistika.

Timtšenko endistele äripartneritele Jevgeni Malovile ja Andrei Katkovile kuulub pool Sillamäe sadamast.

Kineksi lipu all vedasid nad koos Timtšenkoga kümmekonna aasta jooksul läbi Eesti kümneid miljoneid tonne Venemaa naftatooteid.

Venemaa ajakirjanike seas on levinud veendumus, et Timtšenko seisab nii Jukose skandaalse lammutamise kui ka naftaimpeeriumi varadega hiljem korraldatud tehingute taga. Timtšenko esindab vahendajana nii Surgutneftegazi, Rosnefti kui ka Juganskneftegazi huvisid.

Tema tõenäoliselt pikaajalisim äripartner oli Aadu Luukas. Samuti peetakse Timtšenkot seotuks Severstaltransi investeeringute aitamisega Eestisse.

Eesti Raudtee tume tulevik

Samal ajal kui muutunud olukord toob näiteks Tallinna Sadamale edaspidi vaid rõõmupäevi, kogunevad teise infrastruktuuri ettevõtte Eesti Raudtee kohale murepilved.

Raudtee ameeriklasest suurinvestor Edward Burckhardt võib ennast tunda pantvangina halvas unenäos.

Burckhardt erastas monopoolse infrastruktuuri ja operaatorfirma, mis dikteeris kõik reeglid kaupade veol mööda raudteed Narvast kuni Paldiskini. Kuid uus raudteeseadus sunnib teda rong rongi järel vedusid ära andma Venemaa kapitalile kuuluvatele raudteefirmadele, ennekõike aga Spacecomile, kellega ollakse lepitamatus vaidluses tariifide üle.

Majandusminister Edgar Savisaar kui kolmandiku osa ettevõtte aktsiate omaniku esindaja keeldub, vaatamata uue aasta lähenemisele, kinnitamast mullust aastaaruannet. See seab kahtluse alla Burckhardti äriplaanid ja kasumiprognoosid.

Veel aasta tagasi avaldas Severstaltrans agressiivset survet, et osta Eesti Raudtee aktsiaid. Kuid raudtee omanikud seisid venelaste soovidele jõuliselt vastu.

Nüüd on olukord turul nii palju muutunud, et Severstaltrans Eesti Raudteed enam osta ei taha, sest raudteeseadus tagab tema tütarettevõtetele niigi vaba ligipääsu siinsele infrastruktuurile.

Selle nädala esmapäeval tuli raudteelt teade, et BRS-i nõukogu esimeest Edward Burkhardt pakkus oma osalust Tallinna Sadamale. Müügisoovist on Tallinna Sadamale teatanud ka BRS-i ühe osanikfirma Ganiger Invest OÜ omanikud Jüri Käo ja Guido Sammelselg. Peale Eesti riigi ja Severstaltransi raudteele muid ostjaid silmapiiril ei paista. Seni pole ükski arvestatav poliitik avaldanud seisukohta raudtee taasriigistamiseks.

Vene nafta päästab lääneriigid

?? Venemaa võimud toetavad iga võimaliku vahendiga lääneriikides levivat arvamust, et Venemaa naftaeksport võib pakkuda asendust naftatarnetele üha ebastabiilsemaks muutuvast muhameedlikust Lähis-Idast.

?? Üle poole Venemaal pumbatud naftast eksporditakse töötlemata toormena, mille muudavad naftaproduktide ekspordist efektiivsemaks võimsad torujuhtmed.

?? Venemaa riigieelarve täitumine on naftaekspordiga seotud nagu nabanööriga. Mida kõrgem on naftahind maailmaturul, seda suurema tüki lõikab riik maksude näol naftafirmade kasumitest.

Naftaeksport kahekordistub

?? Venelased ennustavad järgmise seitsme aasta jooksul oma naftaekspordi kahekordistumist. Kui mullu eksporditi 208 miljonit tonni naftatooteid, siis 2012. aastaks ennustatakse 440 miljoni tonni suurust eksporti.

?? Enne Nõukogude impeeriumi lagunemist 1980. aastatel ammutas Venemaa aastas 570 miljonit tonni naftat. Vaatamata sellele, et oleme harjunud rääkima igal aastal Venemaa naftatulude suurenemisest, ammutas meie naaber eelmisel aastal naftat vähem kui kommunismi loojakul ? kõigest 459 miljonit tonni.

?? Kuid ekspordi plaanid kasvavad seitsme aasta pärast 700 miljoni tonnini ehk praegusest rohkem kui poole võrra. Niimoodi prognoosib Venemaa üks autoriteetsemaid ajalehti Kommersant.