Sellise paljastuse tegi konsultatsiooniagentuuri RusEnergy analüütik Mihhail Krutihhin oma kommentaaris Carnegie uurimisinstituudi Moskva keskusele, kirjutab Vene portaal By24.org.

Putinile esitleti Krutihhini sõnul šokeerivaid numbreid: Gazpromi aastane toodang on umbes 617 miljardit kuupmeetrit gaasi, kuid ostjad on suudetud leida vaid 444 miljardile kuupmeetrile. Ülejäänud 173 miljardit kuupmeetrit ei taha keegi. Euroopa turg kahaneb Venemaa jaoks aeglaselt, kuid kindlalt, kuna konkurentsi pakuvad Norra gaasitarnijad ja LNG, uued ostjad Hiina ettevõtete näol on aga majanduslikult mõttetu väljavaade.

Selles valguses kaotavad mõtte ka Gazpromi suurejoonelised plaanid nagu projekt Jamal SPG, mille eesmärk oli gaasileiukoha omandamine ning veeldatud maagaasi (LNG) tehase ehitamine, ja samuti ka teiste gaasileiukohtade kasutusele võtmine. Milleks investeerida neisse raha, kui juba praegust toodangut pole kellelegi müüa?

Suurelt väljareklaamitud koostöö Hiinaga gaasijuhtme ehitamiseks on samuti ekspertide hinnangute valguses osutunud kaheldava väärtusega avantüüriks. Oxfordi energeetikainstituudi ekspertide arvutuste kohaselt vajab Hiina 2020. aastal vaid 170 miljardit kuupmeetrit lisagaasi piiri tagant. Kusjuures juba praegu saab Hiina 80 miljardit kuupmeetrit sellest kogusest kätte Turkmenistanist ja 82 miljardit kuupmeetrit toimetatakse veeldatud kujul kohale tankeritega. See katab Hiina vajadused ja uutele pakkujatele seal ruumi lihtsalt pole.

Venemaad ei rõõmusta ka võimalik hind, mida Hiina pakub – tankerita kohale toodud veeldatud gaasi hind on 260 dollarit tuhande kuupmeetri eest ja on ilmselge, et vene gaasist oleks hiinlased huvitatud vaid siis, kui saavad selle kätte veelgi odavamalt. Gazpromi ökonomistid, kes Putini jaoks selle salajase ettekande koostasid, märkisid, et 260 dollarit oleks vene gaasi omahind hetkel, kui see jõuab torujuhet mööda Hiina piirini.

See tähendab, et 2050. aastaks ei teeniks see projekt oma kulutusi tasa. Aga see pole veel kõik – Hiina piirilt tuleks ehitada tuhandeid kilomeetreid pikk torujuhe ka Hiina tööstuspiirkondadeni. Oma raha eest hiinlased seda teha ei kavatse – ehitus läheks lahti vaid tingimusel, oma raha paneb mängu ka Venemaa, sest Hiinal pole hädavajadust vene gaasi järele.

Kas Putin võtab riski selliseks investeeringuks, et polsterdada oma seljatagust juhuks, kui Euroopa vene gaasile lõplikult selja pöörab?