Venelased kontrollivad täielikult maailma ründerelvaturgu
USA kannul
Praegu on venelased aga selles vallas juba USA kannul, maailmas teisel kohal. Rahvusvahelise tuntusega politoloogid ja relvaeksperdid pole siiski sellistest arengutest üllatunud. Nende töökeskkonnas meenutatakse nüüd 1970. aastate lõppu, mil läänt kimbutas energiakriis ning fossiilkütuserikkasse NSV Liitu voolava naftadollarite tulva taustal suurendas Moskva järsult relvatarneid mitmesse maailma pinge- ja kriisikoldesse. Pole just keeruline leida siit sarnasusjooni Kremli praeguse käitumisega kõnealuses valdkonnas. Piisab isegi pilguheidust möödunud aasta teise poole Venemaa relvaeksporditehinguisse.
2005. aasta juulis sõlmis Moskva lepingu Hiina Rahvavabariigile 300 miljoni USA dollari eest ründelennukite mootorite tarnimiseks. Rahvusvaheline press ei jõudnud sellest veel üllatudagi, kui järgmisel kuul kirjutas Vene kaitseminister alla samas rahalises mahus lepingu Vietnamile õhutõrje-raketisüsteemide tarnimiseks. Samasse kuusse jäävad ka Rosoboronexpordi suuremahuline, mitmesuguste sõjaliste tarnete lepe India HAL Corporationiga ning sõjaväetranspordilennukite müük Jordaaniale ja mereväeseadmete müügi lepingute sõlmimine Venezuelaga.
Septembrit jääb seevastu ilmestama mitme moodsa õhutõrjekompleksi S-300 tarnimine Valgevenele ja Kremli otsus tulla vastu Süüriale ning müüa talle liikuvalustelt väljatulistatavaid efektiivseid maa-õhk-tüüpi rakette Iskander SS-26. Oktoobris aga keskendusid Vene relvaeksportijad Afganistanile, müües sinna soodsail tingimustel arvukalt lahingukoptereid ja muud militaartehnikat. Üllatused jätkusid novembriski, kui üldsus sai teada, et Kreml on maha saanud lepinguga Indoneesia kaitsetööstuse moderniseerimiseks.
Ent üllatuste lagi saabus maailmale Moskva relvaekspordi suunajailt 2005. aasta detsembri algul, kui sai teatavaks Iraaniga allkirjastatud leping, mille kohaselt Venemaa tarnib Iraanile ülimoodsaid, suure tabamistäpsusega maa-õhk-tüüpi rakette Tor-M1 tervelt miljardi USA dollari väärtuses. Sellise kaliibriga tehingu kõrval jäi Tai-Vene eelleping 500 miljoni USA dollari eest Vene reaktiivhävitajate mootorite tarnimiseks Tai kuningriiki 2006. aastal lausa varju. Olgu siinkohal öeldud, et Tor-M1 tüüpi raketid on suutelised efektiivselt hävitama nii madallennul sõjalennukeid, juhitavaid mürske, tiibrakette kui ka lennukeilt puistatavaid laserjuhitavaid pomme.
Pole vaja erilist ettekujutusvõimet, et aru saada sellise lepinguga kaasnevaist ohtudest ning võimalikest tagajärgedest maailmas. Arendab ju Iraan palavikulises tempos välja omaenda aatomirelva Bushehris paikneva tuumaenergeetikakeskuse kaitsvate seinte varjus. Ja ehkki Iraani ametivõimud on väitnud, et Bushehris arendatakse vaid rahumeelset nukleaarenergeetikat, et täita riigi kasvavaid elektrienergiavajadusi, näitavad lääne eriteenistuste raportid ning Iraani võimude kangekaelne keeldumine lubada Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri komisjonil vabalt kontrollida Bushehris toimuvat vastupidist pilti.
Aatomipomm tulekul
Mitmete tuumaekspertide hinnanguil on tänane Iraan Venemaa ja Hiina tõhusal kaasabil Bushehris reaalsest aatomipommide tootmisest vaid ühe-kahe aasta kaugusel. Kus aga Iraan oma tulevasi aatomipomme esmalt kasutama hakkaks, pole enam nuputamist vajav küsimuski. Nimelt teatas Iraani president Mahmoud Amadinejad oma 2005. aasta lõppu jäänud avaldustes, et Iisrael kui saatana riik on vaja maailmakaardilt minema pühkida või siis äärmisel juhul mõnesse talle sõbralikku Lääne-Euroopa riiki (näiteks Saksamaale) ?üle viia?.
Venemaa ise on oma selletaolist relvaekspordi geograafiat ja orientatsiooni põhjendanud sellega, et ta aitavat tugevdada endale sõbralike, rahvusvahelisest terrorismist ohustatud riikide kaitsepotentsiaali. India, Indoneesia ja Jordaania puhul see ehk nii ongi. Ent väga raske, kui mitte lausa võimatu on sellesse konteksti paigutada näiteks mitut Al-Qaida terrorivõrgu organisatsioone (nt Hezbollah) otseselt toetavat Süüriat ja Iraani.
Ka ei mahu hästi sellisesse kooslusse aktiivselt Fidel Castro diktaatorirezŠiimi ja Ladina-Ameerika vasakradikaalseid paramilitaarseid üksusi toetav Hugo Javezi juhitav Venezuela. Kui vaadata näiteks 2006. aasta Vene Föderatsiooni umbes 145 miljardi dollarilist riigieelarvet, siis olevat seal kaitsekulutusteks ette nähtud vaid 23-24 miljardit dollarit aastas. Samas NSV Liidu hiilgeaegadel, mil aastaeelarve olnud dollareis võetuna ligi 900 miljardit, olevat maailma suuruselt teise relvaeksportööri staatus olnud üsnagi lihtsalt saavutatav, sest eelarveridade kaitsekulutused olnud nüüdsest mitu kordu suuremad. Teatavasti jagunesid NSV Liidus nn kaitsekulud üheksa-kümne ministeeriumi kuluridade vahele ja otsesed kaitsekulud riigieelarves hõlmasid üksnes isikkoosseisu ülalpidamist.
Kuuldavasti käivat nii ka sõjatööstusliku kompleksi rahastamine tänasel Venemaal. Seega ei piirdu praegune Venemaa kaitsesektor sugugi vaid kõnes olnud 23-24 miljardi dollari kulutamisega aastas, vaid opereerib tunduvalt suuremate summadega. Kuidas muidu olekski venelastel olnud võimalik välja töötada absoluutne radarivastane universaalsüsteem, mis põhineb mobiilseil plasmageneraatoreil ja võimaldab lähitulevikus toota ameeriklaste stealth-tehnoloogial baseeruvaist F-117 ja B-2 tüüpi radareile raskesti avastatavaist sõjalennukeist palju efektiivsemaid, täiesti radarikindlaid lennukeid ja ka radareile nähtamatuid luurelaevu. Samuti on venelastel ette valmistatud väga kulukas laevastiku õhutõrjeraketikomplekside S-400 tootmine, madallendavaid objekte ja radarivastase kaitsega objekte avastava mobiilse superradarsüsteemi 36D6 tootmine, soomukeil baseeruvate õhutõrjepatareide SA-18 Igla-S moderniseerimine, strateegiliste rakettide Topol-M seeriatootmise käivitamine ja tööd nendele mitmeosiste autonoomjuhtimisega lõhkepeade loomiseks. Ka sai Venemaa 2005. aastal edukalt hakkama tuumaallveelaevadele mõeldud uue, Bulava tüüpi mandritevahelise ballistilise raketi eduka väljatulistamisega Valgest merest sihtmärgile Kamtšatka poolsaarel.
On päevselge, et kui aastased koondkaitsekulud piirduvad Venemaal vaid kuni 24 miljardi dollari kulutamisega, pole eelkirjeldatud relvatootearendused ja kaitsetoodangumahud ressursinappuse tõttu lihtsalt võimalikud. Samas tuleb tunnistada, et Vene moodsad relvad on efektiivsed, kvaliteetsed ning tänu kõrgele rahvusvahelisele mainele ka suhteliselt odavad.
Edu tuli ebaausal teel
?? Ent paraku pole kõik edu Vene relvaekspordis tulnud üksnes ausal teel. Möödunud aasta novembris teatas teadeteagentuur AFP üldsusele, et Vene kriminaalid on näpanud sakslastelt litsentsitud kasutusloaga nn leading-edge (juhitava lõiketera) tehnoloogia Vene firmadelt, kes seda seaduslikult omasid, ja selle sakslaste teadmata ning nõusolekuta maha parseldanud Süüria kaitsetööstuse firmadele, kes nüüd kasutavat seda oma raketi Scud täiustamisel.
?? Kas oli tõesti tegu vaid mingi Vene maffiagrupi kasuahne aktsiooniga või, nagu kurjad keeled räägivad, hoopis Vene eristruktuuride osava operatsiooniga, pole kahjuks veel täpselt teada. Igatahes pole ametlik Berliin selles osas Kremli peale häält tõstnud ning ametlik Moskva pole juhtunu pärast ka vabandanud. Ja kuidas selline asi hiljuti käivitatud suure Vene-Saksa gaasitrassiprojektiga kaasnenud poliitiliste kirehoogude taustal üldse sobikski.
?? Imestada ei maksa ka Vene relvaekspordi orienteeritust mitmele demokraatiaga pahuksis olevale riigile nagu näiteks Valgevene või Süüria. Ütleb ju Venemaa geopoliitikaprobleemide akadeemia asepresident Valeri Petrov oma 2003. aastal ilmunud raamatus ?Venemaa geopoliitika? otse välja, et Venemaa praegune geopoliitiline doktriin näeb ette tihedat sõjalist koostööd India, Hiina, Iraani ning nende sõbralike naaberriikide ja SRÜ riikide vahel. Siit tuleneb ka otsene ja ammendav vastus küsimusele, miks Kreml omi moodsaid relvi just eelnimetatud riikidele õhinal ja soodsail tingimustel tarnib.
