Venemaa ja Euroopa Liit ? Suur ja Väike Peeter energiapiruka juures
Suvise Peterburi öötaeva valguses võib kergesti meelest minna Euroopa jahmatus, kui jaanuaris sulges Venemaa paariks päevaks Ukraina ja Moldova gaasikraanid. Tarned vähenesid ka paljudes Euroopa Liidu riikides, mille väike külmavõpatus polnud siiski võrreldavgi siniseks tõmbunud Gruusiaga, kus kõige jäisemate talveilmadega lendasid seletamatutel põhjustel õhku kaks gaasijuhet, kutsudes esile Tbilisi raevukad (ehkki faktidega toestamata) näpuviibutused Moskva suunas.
Unenäost tegelikkusesse
Energiaküllasest unenäost piiratud ressursside karmi reaalsusesse ? Euroopa oleks pidanud selle peale püsti kargama ka narkolepsiat põdedes. Kui mitte varem, siis aprillis, mil Gazprom peaaegu möödaminnes teatas: ega me teid turuna vajagi, me võime viia oma gaasi ka Hiinasse.
Selge, et energiajulgeolek jääb Euroopa jaoks veel pikaks ajaks üheks põhiküsimuseks. Aga mida mõtleb energiajulgeolekust rääkides Venemaa? Veidi utreerituna tuleb tõdeda, et ehkki kõla on väljendil kummagi suus sarnane, jääb sisu sama kahetitõlgendatavaks kui ?õhtusöök? inimsööja ja misjonäri jaoks.
Venemaale tähendab energiajulgeolek võimalust leida oma kaubale igal hetkel kindel ostja. Seda, et Euroopa riigid ei mängiks kokku USA-ga, kes üritab Kaukaasias ja Kaspia piirkonnas tarneid Venemaast mööda suunata. Eeskätt aga kindlustunnet, et maavarade endiga tuleks vähemalt sama oluline ressurss ? torujuhtmed ? kindlalt tema kontrolli alla. Moskva näeb energiajulgeolekuna üha suurema tüki haaramist Euroopa varustamisel.
Venemaa heitlike tujudega kokkupuutunutele piisab vaid Moskvale suurema osakaalu andmise mõttestki, et kerge hirmuklomp kurku tekiks. Eriti kui Venemaa teeb ühemõtteliselt selgeks ? need mängureeglid, mida meie ootame teilt, meie maal paraku ei kehti.
Aprillikuise ähvarduse gaas Euroopa asemel Hiinasse müüa tingisid kuuldused, nagu võiks euroliidu maad eesotsas Suurbritanniaga takistada Vene gaasimonopolil Gazprom üles ostmast Euroopa ettevõtteid. Euroopa Liidus kehtivad reeglid protektsionismi ei luba ning mõistagi oli kontserni juht Aleksei Miller niisugustest aruteludest kuulda saades nördinud.
Ainult et hoopis teine pilt avaneb vabaturust juhul, kui Euroopa kompaniid peaksid tahtma sarnaste reeglite järgi tulla Venemaa enda energiafirmades kaasa lööma. Seal on Ivani süsteem lihtne: raha võib meile tuua vähemusosakutena kahtlemata (nagu näitab Rosnefti minek Londoni börsile). Kuid ei mingeid kontrollpakette.
Pärast pikka vastupuiklemist andis Moskva siiski nõusoleku, et G8 kohtumise lõppkommünikeesse lisatakse viide nn energiahartale, mis paneb omakorda paika euroopaliku lähenemise: meie teile takistusi ei tee, kuid ootame samasuguseid reegleid, kui mõni Euroopa firma tahab osta üles Gazpromi valduses olevaid gaasijuhtmeid.
Reaalsuses sellest järeleandmisest midagi ei muutu. Venemaa on hartale küll alla kirjutanud, ent jätnud leppe ratifitseerimata. Praegused signaalid Moskvast kõnelevad, et riigiduuma ette too dokument kunagi ei jõuagi ? pigem avaldab president Vladimir Putin toetust Gazpromi soovile gaasijuhtmed seaduse jõuga igaveseks ühe monopoli alla jätta.
Riigi abi kasutavad Vene kompaniid meelsasti ? ja vastupidi. Pärast Jukose sisulist taasriigistamist ning Gazpromi jõulisi tiivasirutusi polegi enam suurt vahet, kas kõneleb Venemaa nimel Kreml, Gazprom või Rosneft. Euroopal tuleb veerandi gaasi- ja naftavarudest andvat naabrit kuulata.
USA oma suurema sõltumatusega võib venelasi veel nügida ? ning samas neile oma turule ka suuremat ligipääsu anda. Kuid Euroopa tulevik kõlab kui muinasjutus: suure venna kõht saab päikeseloojangul kindlalt täis. Tema poolel on jõud. Väikese Peetri heaolu sõltub juba manööverdamisoskusest.
Venemaa avab elektrituru
?? Ühena vähestest veel käivatest turumajandusreformidest kiitis Kreml heaks plaani lõhkuda laiali Venemaa elektriturg, anda selle reformimiseks massiivne, viie miljardi eurone riigitoetus ning kutsuda sisse välisinvestorid.
?? Ühendatud Energiasüsteemide juhi Anatoli Tšubaisi plaani kohaselt jäävad ülekandeliinid ning jaotusvõrk kolmveerandi osakutega riigi kätte. Elektrijaamades langeb aga riigi osalus alla poole.
?? Kuna riik ei kavatse oma aktsiaid ülekandevõrkudes välja vahetada, vaid hoopis aktsiakapitali laiendada, kujutab see sisuliselt märkimisväärset subsiidiumit.
?? Vene erastamise isaks kutsutav Tšubais on kurtnud, et Venemaa pikalt alafinantseeritud elektrisüsteemid töötavad praegu juba sajaprotsendise võimsusega ning vajavad kasvava nõudlusega toimetulekuks järgneva veerandsajandi jooksul investeeringuid 250 miljardi dollari ulatuses.
Varandus: Venemaa torudes gaas vaid Gazpromilt
?? Venemaa ühendatud gaasisüsteemi peetakse riigi üheks väärtuslikumaks varaks. Ligi neli korda maakera ümbermõõtu ületavad ? 149 000 km pikkused ? juhtmed töötavad selle nimel, et Gazpromi gaas nii kodutarbijateni kui ka välismaale viia (kaks kolmandikku tarbib Venemaa ise, kuid seda kunstlikult madalate hindadega).
?? Ajal, mil Gazprom ja Rahvusvaheline Energiaagentuur vaidlevad selle üle, kas gaasimonopolil jätkub üldse ressursse endale võetud kohustuste täitmiseks, põletab Venemaa suure osa oma gaasist lihtsalt lageda taeva all ära. Ainult et see gaas ei kuulu mitte Gazpromile, vaid naftakompaniidele, kellel pole musta kulla kõrvalprodukti kuskile panna.
?? Vene naftakompaniid on nõudnud pikemat aega, et Gazprom avaks neile gaasivõrgustiku sarnastel tingimustel, nagu on teinud õliprodukte ülekandetasude eest vahendav Transneft. Kuid Gazpromil on teine äriloogika: gaas peab kuuluma talle. Näiteks Lukoil müüb seda talle hinnaga 22 dollarit tuhande kuupmeetri eest. Läände jõuab see enam kui kümme korda kallimana.
?? Praegu pole märki, nagu hakkaks monopol avanema. Vastupidi, riigiduumas arutlusel olev eelnõu annaks gaasitorustiku juba seaduse jõuga Gazpromi kätte.
